Sinilendaja

Amatöör

2011-04-09T12:02:00.000-07:00

Ma kaalun autoetnograafilist uurimistööd. Olla iseenda sotsioloogiline vaatlusobjekt. Ütleme nii, et see on midagi sellist, mida võib nimetada professionaalseks kretinismiks. Et kui kingsepp vahib tänaval pidevalt inimeste kingakontsi ja õmbleja harutab silmadega mõtteis inimeste riided lõigeteks, siis sotsioloog püüab harutada lahti inimese tema sotsiaalsest keskkonnast. Ja mingil teatava vilumuse hetkel, kui sa oled seda piisavalt teiste peal harjutanud, märkad, et oled teinud ka iseendast uurimisobjekti.

Iseenda lahti harutamine on muidugi paras pähkel, oht on kalduda nartsismi või skisofreeniasse, mingisuguse ohumomendi suutsin ma juba ära tunnetada. Tulenevalt minu tervislikust diagnoosist lateraalse malleooli murd olen olnud juba kuu aega suletud iseenda vangikongi. Ja ühel neist introspektiivsetest rännakutest ma eksisin lihtsalt ära. Kujutage ette sukeldujat, kes läks liiga sügavale vee alla nii, et pärast oli raskusi pinnale ujumisega. Hapnik pidi otsa saama. Midagi sarnast juhtus minuga. Ei midagi traagilist siiski ja ma suutsin muidugi pinnale tagasi tulla. Mõningad mõtted tekkisid siiski.

Kas olete mõelnud, kui palju me teeme päeva jooksul asju, mis aitavad lihtsalt meelelahutuslikult päeva õhtusse saata? Ma mõtlen neid kõiki tegevusi omas päevas - kohvitamisi sõpradega, jooksutrenni, ostlemist kaubanduskeskuses, söögitegemist, arvutimängu mängimist, romantilise komöödia vaatamist (peaosas Jude Law ja Kate Winslet), meeletut pidutsemist...seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Sest inimesed on välja mõelnud kõiksugus põnevaid tegevusi aja sisustamiseks. Ja kui mõelda, siis paljud meie tegevused meie päevast on lihtsalt müra - ajatäide. Me suudame oma elust lihtsalt nädalaid, kuid ja aastaid eksisteerida ja aega mööda saata. See kõik kõlab nüüd kole negatiivselt, nagu peaks iga me tegevust saatma mingi suurem eesmärgistatus või ideaal. Ei, sugugi mitte. Milleni ma olen jõudnud neil päevil on tõdemus, et inimene vajab seda. Ta vajab müra selleks, et unustada end isendasse. Ja see on tegelikult tervislik. Senikaua, kui kõik need ajaviite tegevused pole vaid selleks, et oma enese eest põgeneda. Kui elust saabki üks ajaviide.Iseendast lahus olemine.

Sest teate, ma olen viimasel seda MINA ISE rohkem tundma saanud. Jalaluumurruga kodus istudes on müra märksa vähem. Märkimisväärselt vähem. Kui see müra on meie ümbert järsku eemaldatud, siis hiilib MINA ISE rohkem ligi. Oma kõigi iseärasustega, oma nõrkuste ja tugevustega. Alguses ma püüdsin teda eemale peletada. Ignoreerida. Aga ta muutus üha nõudlikumaks, tema nõrkused karjusid üha valjemini ja tema tugevused samuti. Üldiselt külastavad nad mind eraldi, aga mõnikord karjuvad nad koos ka, ja siis on võimatu aru saada, kas tegemist minu nõrkuse või tugevuse, või nende mõlemiga korraga.

Aga viimasel ajal ma olen lasnud iseendal minuga kõnetada, et ta mulle neid asju rohkem seletaks. See juhtus umbes pärast 600 lehekülje ilukirjanduse lugemist, lõputuid tunde teleka vaatamist ja internetis istumust. Sest, halloo, kes peakski rohkem teadma minust endast kui mitte MINA ISE? Teate, see viimane lause kõlab juba kergelt skisofreeniliselt. Nagu oleks olemas MINA ja siis veel MINA ISE, ja need kaks tegelast elavad koos nagu siimani kaksikud, ammutades eluenergiat kehast. Aga öelda, et MINUS elab keegi MINA, keda ma pean tundma õppima, just see ongi suurim probleem. MINA peaks olema teatav psühholoogiline-sotsiaalne sulam, mis paneb meid harmooniliselt elus edasi minema. Aga asjad pole nii lihtsad. End tõeliselt tunda ja mõista ja leida see harmoonia -see on keeruline, olgem ausad.

Miljonid inimesed käivad psühholoogide, posijate, nõidade, arstide ja hiromantide vasuvõtul, et iseendast rohkem teada saada. Et harutada kellegi teise abiga ennast lahti ja siis jälle kokku panna, lootes, et MINA on taas õiges hammasrattas veeremas. Sest me ei peaks olema iseendast eraldi, vaid alati temaga koos. Me ei peaks otsima müra, et tema eest põgeneda, või vaikust, et üllatuda tema (MINA) olemasolust siis, kui ta (MINA) juba meis ahastavalt kriiskab.

Noticias Magazine

2011-02-27T03:44:00.000-08:00

http://www.dn.pt/revistas/nm/interior.aspx?content_id=1793020

Bixaroco!

2011-01-09T00:50:00.000-08:00

Feliz Natal - Feliz Navidad - Häid pühi!!!!

2010-12-26T07:41:00.000-08:00

Obrigada, Rocio Ramos!!

Marrakesh - Maroko

2010-12-20T04:49:00.000-08:00

Mees, kes tahtis olla Lindbergh

2010-10-04T02:05:00.000-07:00

Kinnitagem turvavööd ja valmistugem turbulentsiks, sest lend Lindyga tuleb pöörane. Meid lennutab uus Euroopa odavlennufirma MagicWings. Teenindus on esmaklassiline: tasuta söök ja traadita internet (ennekuulmatu!). Süda põksub ootusärevusest − saame osaks sellest, mida lennundusajaloos pole veel juhtunud − me ei tea, kuhu me lendame!

Kui oled kord tihanud selle hullumeelse raamatu kätte võtta, siis tagasiteed enam pole − sul on üheotsapilet seiklusesse, teadmata, kus see võib lõppeda. See on lugu mehest, kes tahtis olla Lindbergh. Silmitsegem seda meest lähemalt: ta on rühikas, nägus ja kannab rinnasilti Carlos Bernardo. Kes oleks võinud tema heledate juuste ja veatu saksa keele põhjal väita, et tegu on portugaallasega? Vaadake teraselt: noormehe silmis helgib kaval tuluke, tal on saladus. Ta kodus ripub Ameerika pioneerlenduri Charles A. Lindberghi foto, ta oli just äsja lugenud uudist sellest, kuidas tema lennundusiidolil oli kaksikelu, suhe Ameerikas ning Saksamaal, ning monogaamia on lääne ühiskonna pealesurutud kontseptsioon....

Esialgu pendeldab Carlos peamiselt Lissabon Varssavi trajektooril. Uute lennuliinide lisandudes žonglöörib Carlos peagi rohkem kui kahe naisega. On see lateksiallergia või elujõulised spermatosoidid, aga uudiseid tema järeltulijatest hakkab kostma Lissabonist Leeduni. Tema paavstilik valge aura ei lase kellelgi tema siirates ja ausates kavatsustes kahelda. Ja õigupoolest ei olegi selleks põhjust, Carlos armatseb ühega nii, nagu poleks teisi, ta teab, et erinevates riikides kehtivad erinevad mängureeglid. Ehk seletab just tema imepärane kohanemisoskus seda, miks meie Carlos on ühtviisi populaarne nii Portugalis, Poolas kui Magicu Friedrichstrasse koridorides.

Paraku pole olemas täiuslikke paralleeljooni ning peagi kasvavad need, mida autor nimetab asjaoludeks, ülepeakaela. Allakäik on vähemasti sama kiire kui õhkutõus: see, kes pidi olema kaasaja lennunduse kõige usaldusväärsem must kast, osutub reeturiks. Carlos vallandatakse MagicWingsist, depressioon paneb mehe pastel de nata’sid õgima ja leiame oma kangelase tobeda jalgpallurisoenguga oma lapsepõlvesõpradele meeletutest vallatustest lennunduses rääkimas. Inspireerituna oma kangelasest Lindyst, ei anna Carlos ei anna alla. Ees ootab täiuslik kättemaks: lend üle Atlandi ookeani.

[Ikka, ikka ja alati vastutuult]

Ehk jõudis minu tagasihoidliku ajaveebi lugeja ka Eesti Ekspressis avaldatud raamatupeatükki lugeda. Kommentaariumis ahhetasid paljud, kuidas autor julgeb Eesti naisi niisuguste kergemeelsete lehtsabadena kujutada. Asi pole üldsegi selles, kullakesed. João žonglöörib romaanis hoopis kõrgemal tasandil: teda huvitab identiteet, mehelikkus, moraal, ta joonistab sõnadega suure karikatuuri ja näitab, mis juhtub siis, kui moraalil on augud sees, geograafilised piirid hägustuvad, rahvuslikud säilivad, kui ühele mehele on antud kogu Euroopa ja vabadus. Pealegi, ärgem unustagem, et mõnikord võib elu meid üllatada rohkem kui mõnes hullumeelses romaanis. Armuke ühes riigis ja ametlik suhe teises, vabadus seigelda pole Erasmuse põlvkonnale võõrad. Geograafiliste piiride ületamine muutub üha lihtsamaks, üha rohkem on inimestel piiriüleseid suhteid ja kontakte, see on meie põlvkonna reaalsus. Lindbergh on tõeline Pan-Euroopa teos, Erasmuse põlvkonna äraspidi keeratud Piibel, mis julgeb sotsiaalseid piire trotsida.

Neile, kes kogu selle hullumeelsuse peale õhku ahmivad ja pead vangutavad, on olemas veel lisapeatükk, vabatahtlik odontoloogiline lõpp, sest alati jääb võimalus, et see kõik oli lihtsalt puhas luulu, absurdne unenägu...

Mees, kes tahtis olla Lindbergh

João Lopes Marques

Ilmumisaasta 2010

Kirjastus Ekspress

Varbad vette ja nina päikese poole

2010-09-27T11:30:00.000-07:00

Tuul vihiseb akna taga ning kuulutab ähvardavalt sügise armutut saabumist. Tahaks varbad soolasesse merre pista ja lainetega peitust mängida, nina päikesesoojendada. Sulen silmad ja korraks olengi seal. Seal? Kus? Kus iganes!
***
Tagasi reaalsuses teen tassi teed ja kuulan tuulesahinat. Ja mõtlen, et maailmas ehk polegi parimat hetke kui nüüd, siin ja preagu! :).

Baby, baby, it's a wild world...

2010-09-15T12:08:00.000-07:00

A Beautiful song by Yusuf Islam (Cat Stevens).

***
Now that I've lost everything to you
You say you wanna start something new
And it's breakin' my heart you're leavin'
Baby, I'm grievin'
But if you wanna leave, take good care
I hope you have a lot of nice things to wear
But then a lot of nice things turn bad out there

Narvas Venelaste Maad avastamas

2010-09-11T09:55:00.000-07:00

Narva. Foto: Joonas Vaal

Järgmise päeva hommikuks pärast seda, kui olin üritanud mitme kohalikuga eesti keelt rääkida, andsin alla. Kui öösel olin veel jõudnud Eesti linna Narvasse, siis järgmisel hommikul ärkasin ülesse turistina Venelaste Maal.

Narva tekitab kriipivat äratundmisrõõmu − on see nõukogude nostalgia, mida taasiseseisvunud Eestis ülesse kasvanud lapsena vaid ähmaselt tunnen, või miski muu, aga kõik tundub siin väga tuttavlik. Hotelli administraator klõbistab kunstküüntega arvutiklaviatuuril ja juhatab meid hotellituppa, mille sisekujundust võiks hellitledes kirjeldada glamuurseks kitšiks. Narvas saab uuesti kuju kõik see, mida me mujal Eestis nimetame nõukogude iganditeks ja millest oleme püüdnud järk-järgult lahti saada: räämas hooned, keldrikauplused, venekeelne teenindus ja ladad tänavatel parkimas. Olen jõudnud Eestimaa idapoolseimaisse linna ja Venemaa pole siit enam kaugel.

Linna sisse sõites tervitab külalisi suur 12-kordne lagunenud kohalik räämas „pilvelõhkuja“, mis näeb välja tõelise õuduste koduna. Iroonilisel kombel on hoonel SEB panga reklaam katusel. Niisugune veider kombinatsioon jääb mõistmatuks, aga Narvas ongi ilmselt palju asju, mida saab lihtsalt süreaalsena defineerida. Väikeselt umbes 8-aastaselt kohalikult marakratilt vene keelt purssides teed küsides vastab noormees meie üllatuseks, et ta räägib inglise keelt ja juhatab meid oma täiusliku Briti aktsendiga kohaliku suurima kaubanduskeskuse juurde. Kui püüda vähegi proovida niisugusele süreaalsena tunduvale olukorrale selgitust luua, võib vaid oletada, et väikene poiss tähistab vene noorte ihalust Läände. London on ilmselt oma inglise keele ja elatustasemega üks soosituimad sihtpunkte ja sealt ka vene-briti segaverd lapsed. Piirkonnas, kus registreeritud töötus on üle 20%, peavad siin üles kasvanud noortel olema omad strateegiad, kuidas hakkama saada.

Eesti keelt need noored ei räägi. Eesti keelt on nad kohustuslikus korras vene koolis õppinud, aga neid väheseid siin elavaid eestlasi iga päev keelekümbluseks siinkandis ei trehva. Inglise keelega saab hakkama, roostes vene keele saab aga kindlasti jälle ladusalt veerema, sest esimese reaktsioonina eeldab kohalik inimene minult ikka vene keele oskust. Iroonilisel kombel on kirjad tänavatel eesti keeles, kellele küll...? Kaubanduskeskus tundub kohaliku templina, mis särab tuledes ja kuulutab kapitalismiusku. Pimeduse saabudes muutuvad asjad süngemaks: tänaval liiguvad noored kampades, siin-seal kakerdab inimesi, kes võtavad reede õhtut väga (liigagi) tõsiselt.

Reisijuhi järgi peaks Puškini tänaval asuma keldribaar „Modern“, mis on mitteametlik kogunemiskoht kohalikele eestlastele. Esialgu on baari raske leida ja siseneme hoopis Türgimaa rahvuroogi pakkuvasse baari, kus tervitab meid sõstrasilmne noormees. Tellin chai ja istun mõneks ajaks lauda. Baaris mängib midagi sellist, mida võib vist nimetada Türgi räpiks ja ainsate teiste klientidena imevad elegantselt kaks vene neiut vesipiipu. Sõstrasilmne inglise keelt hästi valdav teenindaja juhatab meid otsitud keldribaari, mis asub üle tänava ja mille sissepääs on hoopis maja tagant. Keldribaari ees tervitab meid viisakalt noormees, kes juhatab meid eesti keeles (!) lauda. Ei saagi aru, kas noormees on uksehoidja või turvamees, aga peagi saab tema funktsioon selgeks: õhtu jooksul tikub baari mitu purjakil meest, kes otsivad sooja paika, kus oma jooke juua. Joodikud tõrjub noormees viisakalt välja.

Baaris lasen oma pilgu rännata: märkan paari eestlaste lauda. Eestlased hakkavad hästi oma tasase olekuga elavamatena tunduvate venelaste seas silma. Pärast tunnikest jutuajamist veiniklaasi taga tundub, et ööelu võtab siin üsna metsikuid pöördeid ja on üsna mõistlik tagasi hotelli jalutada.

Hommikusöögilauas serveeritakse siin taldrikul mikrolaineahjus soojaks lastud viinereid ja munaputru, suur lörakas ketšupit kastmeks. Keegi ei küsi, kas seda mikrouuni „hõrgutist“ ketšupiga üldse soovime või mitte. Söök on söömiseks ja selle üle ei kurdeta, õpetati nõukogude lastele. Seljanka serveeritakse suure lusikatäie hapukoorega. Veiniklaas valatakse ääreni täis. Siin Eesitmaa ääremal veel läänelikku peenutsemist ei tunta. Seljanka on sellevõrra küll kindlasti maitsev, aga head veini siin ei tasu küsida.

Päeval jalutame veel linnas ringi, et sügisest kargust endasse ahmida. Kauni looduse, rohke roheluse ja jõeäärse asukohaga Narva võiks olla tõeliselt ilus Eesti linn, kui ainult kõikjalt silma ei paistaks, et Eesti on jätnud linna ülesehitamise paremaid aegu ootama.

Pimeduse saabudes süttivad paneelmajade akendes tuled. Siin Eestimaa ääremail on taas üks päev õhtusse saanud. Kuskilt avatud aknast tuleb tänavale pirukate lõhna ja tungib ninna. Kõledal Puškini alleel on see sõõm kodusoojust märgiks sellest, et ilmselt elab ja hingab iga selle nukravõitu paneelmaja akna taga inimene, kes armastab, annab parima selleks, et õnnelik olla. Nii hästi kui halvasti, kui ta seda oskab ja see neis oludes võimalik on.

Esimese korruse trellitatud akende tagant piilub välja väikene tüdruk ja lehvitab.

Näide sellest, kuidas Eesti naisteajakirjandus üksteist julmalt kopeerib

2010-09-07T07:53:00.000-07:00

Naistemaailmas ilmunud originaal (viidatud uuringufirmale OnePoll ja kokkuvõte koostatud nende pressiteate põhjal):

10 populaarseimat seksipoosi, ilmunud Naistemaailmas, 5. august 2010.

3. septembril 2010 ilmus Buduaaris artikkel "10 kõige populaarsemat seksipoosi", mis on enam-vähem üks-ühele maha viksitud Naistemaailma artiklist. Viidet Naistemaailmale pole. Artikli on allkirjastanud Buduaari ajakirjanik Triin Tisler.

Järgmiseks on Buduaari artikli üles leidnud ELU24 ning artikli Buduaarist oma veebilehele lisanud. Viidatud on seejuures Buduaarile mitte originaalile Naistemaailmas ilmunud tekstile.

Sama artikkel on veel ilmunud ilma igasuguse algallikale viitamiseta ja refereerimiseta veebilehel blablabla.ee.

Mitte, et seksipooside artikkel mingisugune eriline kirjatükk oleks, mille pärast Naistemaailm peaks autoriõigusi taga ajama, aga...Lihtsalt näide sellest, kuidas artiklite refereerimisest on saanud artiklite kopeerimine või veelgi hullem: kopeeritud artikli allkirjastamine autoritekstina.

Tähendusrikkad vaikimised

2010-08-31T03:41:00.000-07:00

Wait For Me from Peeter Rebane on Vimeo.

Tõeliselt ilus video, kus on hästi tabatud Eesti esteetikat: tähendusrikkad vaikimised, glamuurne kurbus, vanalinna panoraam langevate lumehelveste taustal, põhjamaine ilu, kõrgete lagedega vanalinnakorter, tass teed õdusas kohvikus, kui väljas sajab vihma...Ilmselt üsna hea interpretatsioon eestlaste arusaamast romantikast ja esteetikast. Ilus! Tegemist on Moby loo "Wait for me" mitteametliku Eesti versiooniga. Loodan, et jõuab varsti ka Youtube'i ringlema. Video autor on Peeter Rebane, peaosades näitlejad Evelin Pang, Tambet Tuisk.

Egiptimaal elav eestlanna lubab oma loori taha piiluda

2010-08-30T14:20:00.000-07:00

Näoloor paljastab vaid heledad silmad, mis lasevad egiptlastele aimata naise kauget päritolu. Naise nimi on Nele Siplane. Ja näoloori kannab ta selleks, et tänaval liigset tähelepanu vältida.

Nele Siplane on Egiptusesse abiellunud eestlanna, kes on omaks võtnud selle maa usu ja kombed. Püramiididemaale sattus autor esimest korda inglise filoloogia viimase kursuse tudengina reisibüroos töötades ning tänaseks on ta elanud seal juba viis aastat.

Raamatus „Egiptimaa: Eestlanna elu loori varjus“ lubab ta lugejail mosleminaise tegeliku elu loori taha piiluda. Raamat pole kirjutatud mitte sugugi selleks, et ratsa rikkaks või kuulsaks saada, vaid omamoodi missiooniga selleks, „et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid,“ kirjutab Nele Siplane.

Sest Egiptimaale pikemalt peatuma jääv eestlane leiab end läänemaailmaga võrreldes hoopis teises ühiskonnas, mille absoluutseks vundamendiks on islam. „Valmistuge kultuurišokiks,“ hoiatab autor.

Ega teisiti, kui islamit austades ja järgides, kohalikuga lähedasemaid suhteid luuga polegi väga mõistlik, tõdeb eestlanna. Mõelda tuleks sellele, et kui Egiptuse kuurortides sinisilmselt sõstrasilmade meelitustele anduda, kas ollaks ka valmis moslemimehe kultuuri omaks võtma. „Minu arvates suudab abielu kulgeda probleemitult üksnes juhul, kui see on ehitatud ühisele vundamendile. Vastasel korral tekivad varem või hiljem probleemid erinevate tõekspidamiste tõttu,“ arvab Nele Siplane.

Pusletükkidena peatükkideks jaotatud raamatus leiavad lahkamist näiteks Egiptuse prügimajandus, koolisüsteem, arstiabi jpm. Kõiges sellest kirjutab eestlanna läbi isikliku ja oma perekonna kogemuse. Nii teeb lugeja erinevates peatükkides tutvust ka Nele Siplase abikaasa Mohamedi, laste Nadiini ja Omari, tädi Amaali, äiapapa, külla sõitnud eestlaste ja teiste oluliste inimestega autori elus.

Tuleb silmas pidada seda, et raamat on kirjutatud eelkõige mosleminaise silmade läbi, kelle esmane ülesanne on olla oma mehele hea naine, vastutada koduse majapidamise eest ja kasvatada lapsi. Tegu pole kibestunud ja meeleheitel koduperenaisega, kes püüab pottide-pannide tagant emantsipeeruda, vaid naisega, kes on oma rollile täielikult alistunud.

Täielikult kaugesse ühiskonda sissesulandunud autor käsitleb meelsasti pigem argiseid teemasid nagu turul käimine, televiisori vaatamine või söögitegemine. Sest meestel on omad jutud ja naistel omad teemad. Sest üksi (eriti veel välismaalasena) ilma meessoost saatjata välja jalutama pole minna soovitatav. Nii peab lugeja, kes otsib raamatust suuri seiklusi, suure leegina põlevat armastust, intrigeerivaid eneseotsinguid ja ilukirjanduslikult lihvitud narratiivi, pettuma. Liiga isiklikest teemadest pole selles kultuuris sünnis avalikult rääkida ja lugeja võib seetõttu näoloori taha vaid õige põgusalt piiluda.

Sellele eestlasele, kes tahab tunda paremini moslemiühiskonda ja sealset argielu, on raamat üsna heaks teejuhiks. Et olla avatum ja oma silmaringi laiendada, tasub raamat läbi lugeda isegi neil, kes tavaliselt Egiptusesse sõites palmi alt tõusta ei raatsi.

Arvustus ilmus Naistemaailmas.

Müüa - to sell!

2010-08-16T04:21:00.000-07:00

IKEA lamp, sobib kõrgetele lagedele. Beautiful, but suits for high cealings. Täiesti uus! Hind kokkuleppel.

Vähemalt 9 põhjust, miks Viljandisse minna

2010-08-08T15:28:00.000-07:00

Lummav vaade Viljandi järvele. Foto: Ave Ojasoon

Skeptikud võivad väita, et Viljandi on depressiivne Eesti väikelinn, kuhu peale igasuvise pärimusmuusikafestivali põhjust minna polegi.

Jah, tõepoolest, pärast folki hingab linn hoopis teises rütmis. Aga just siis tasubki Viljandi linna ehedat olemist nautima tulla. See rohkem kui 20,000 elanikuga linn tervitab külalisi igal ajal ja pakub mitmeid erinevaid põhjusi külastamiseks. Jagan oma kodulinna 9 väikest saladust, miks Viljandisse tasub veel tänavu suvel ja hiljemgi tulla.

1. Lossimägedesse jalutama
Kes pole ammu Viljandisse jõudnud, märkab siia tulles, et linn on tõeliselt ilusti korda tehtud. Tänavaääri palistavad suured maasikad, parkides õitsevad lilled ja purskkaevudes suliseb vesi. Promeneeri Arkaadia aias, jaluta järve ääres, pea piknik Lossimägedes ning tee fotosid rippsillal. Hämaral suveõhtul lase oma meeli köita värvilistel purskkaevudel Lastepargis.

2. Kohvikusse
Viljandisse on viimasel ajal mitmeid uusi söögikohti ja kohvikuid tekkinud. Kesklinnas tervitavad kohvikusõpru Tartu tänaval asuv stiilne lokaal City ning Arkaadia aias asuv sohvabaar Zak Zak. Koidu apteegi hoovist leiad imearmsa kodukohviku, mida on Nami-Nami toidufoorumis isegi Viljandi kõige paremini hoitud saladuseks nimetatud. Uute kohtade kõrvalt ei ole kadunud ka vanad head: Tegelaste Tuba, Suur Vend ning Viljandi kohvik tervitavad omas vanas headuses. Hinnad enamikes neis kohtades on viljandilikult väikesed − tassi kohvi saad 5-15 krooni odavamalt kui pealinnas.

3. Teatrisse
Viljandis asub Eesti üks vanimaid kutselisi teatreid – tänavu tähistasid viljandlased oma koduteatri üheksakümnendat sünnipäeva. Suviti mängib Ugala traditsiooniliselt suveetendusi. Veel terve augustikuu saab Männiku metsatalus vaadata Ugala etendust „Väikesed vanamehed“, mis räägib humoorikas võtmes inimsuhetest ja armastusest. Etenduse vaheajal saab lambaid silitada, kiluvõileiba ja mulgi putru süüa ning mõdu juua.

4. Klubisse
House-funk-soul stiilide asutajad käivad peol Viljandis, sest kohalikule üritustesarjale "Hype The Funk" kutsutakse esinejaid, keda tuntakse üle maailma. Alternatiivmuusika kuulajatele pakub Viljandi veelgi: südalinnas asuvas klubis Puhas Kuld mängitakse peamiselt rokimuusikat, metalli ja sekka ka jazzi ja bluusi. Diskomuusika austajad saavad end välja elada kesklinnas asuvas ööklubis City.

5. Ehedat Eestit otsima
Viljandisse minnes otsi üles kohalik tuttav ja nõua Mulgi putru ja korpi. Just viljandlased on ehedaim näide eestlaslikkusest, on Naistemaailma kolumnist João Lopes Marques kirjutanud. Kui mulk sind ei kostita, kasuta majutust mõnes linnalähedases turismitalus. Lahkelt võtab vastu sind näiteks 200-aasta vanune Kopra talu, mis on ümbritsetud ürgmetsadest, soodest ja järvedest. Linnalähedasi õdusaid turismitalusid on veelgi.

6. Juuksurisse ja kosmeetiku juurde
Iluteenuste hinnad Tallinnas on kordades kallimad kui väikelinnas. Näiteks juukselõikus võib Tallinnas maksma minna kuni 4 korda rohkem kui Viljandis. Ka maniküüri, pediküüri, nahahoolduse ja solaariumi teenuste eest käid Viljandis mitmeid kord väiksema rahasumma välja kui suuremates linnades. Kuuldavasti tullakse Viljandi ilusalongidesse pealinnast ja mujaltki.

7. Kaltsukatesse odavaid hilpe jahtima
Viljandisse tasub odavate riiete osturetkele minna. Rahvasuus on Viljandit isegi kaltsukate pealinnaks tituleeritud. Kaltsukaid tekkis Viljandisse mingil hetkel isegi nii palju, et linnavalitsus otsustas nende laienemist piirata. Hoolimata linnaisade pingutusest, hakkab linnas jalutades silma mitmeid pruugitud riiete poode. Võib arvata, et pealinna stiilipreilid pole veel väikelinna sobrama jõudnud ja kohalikest kaltsukatest võib leida tõeliselt häid moepärle.

8. Muuseumisse
Augusti lõpuni saab Viljandi muuseumis näha väljapanekut Eesti meeste argielust terve sajandi jooksul aastatel 1850-1950. Näitusele välja pandud rõivad, tarbeesemed, dokumendid ja fotod pakuvad rohkelt uudistamist, sest just nii elasid meie vanavanaisad ennemuiste. Muuseumituuril astu läbi ka Kondase keskusest, kus on üleval kuulsa Brasiilia puulõikemeistri Jose Borgese näitus.

9. Kontserdile

Pärimusmuusikat saab Viljandisse kuulama tulla taas sügisel. Viljandi lossimägede servas ilutsev Pärimusmuusika Ait on kaasaegne kontserdimaja ja kultuurikeskus, kus korraldatakse kontserte aastaringselt. Aida hooaja avapidu toimub pärimusmuusika ning ansambli Lindpriid saatel 10. septembril.

Artikkel ilmus Naistemaailmas

Eesti Portugali reisiajakirjas Rotas & Destinos

2010-08-06T13:16:00.000-07:00

Portugal, 2010

Viimasel ajal näen Tallinnas igal pool rasedaid naisi, väikeseid lapsi ja portugallasi. Maadeavastajate-verd portugallased on Eesti avastanud või avastamas, mulle tundub. Ma tean, et mu tähelepanu on selektiivne, et mitte öelda tugevasti kallutatud. Eriti mis puudutab Portugali turiste Tallinnas.

Sest paljud neist on siia Ida-Euroopa perifeeriasse saabudes üles otsinud João kui nende saadiku siin. Teate, seal Tallinnas elab üks portugali kirjanik, kes talub vapralt külma ja lund.. Jah, sõna levib ja sõnal on jõud. Mulle meeldib uskuda väikeste tegude võimu. Võib arvata, et lähitulevikus on Eestisse senisest veelgi rohkem uudistajaid ka Euroopa ääremailt oodata: João kirjutas nimelt Eestist pika artikli Portugali tuntud reisiajakirja Rotas & Destinos. Lugeja viiakse Tallinnast kaugemalegi: Pärnusse, Haapsalusse, Kuressaarde ja Muhu saarele. Mina, Marita ja Kris modellidena kui ehedad eestlased.

***

And I was just wondering why are lately all these Portuguese turists coming to Estonia...some with pregnant Estonian women and some just with curiousity. I know I am biased and the latter was just a humour, but I really believe the little things making the difference. João wrote about Tallinn, Haapsalu, Kuressaare, Muhu and Pärnu to the Portuguese travelmagazine. Me modelling with Marita and Kris as THE Estonians. The text and the pictures in Rotas & Destinos.

Jeremy Clarkson kutsub sõidule: teeme proovi?!

2010-08-02T09:59:00.000-07:00

Kas oled mõnikord olnud seltskonnas ja avastanud end haigutamas, sest inimesed sinu ümber räägivad raketiteadusest, millest sa mitte mõhkugi aru ei saa? Umbes sellise hüpoteesiga võtsin lugeda „Top Geari“ saatejuhi Jeremy Clarksoni järjekordse Eesti turul ilmunud üllitise „Sõit on sees“.

Võtkem seda arvustust kui sotsiaalset eksperimenti – sest olgu kohe alguses öeldud, et mind ei huvita autod põrmugi. Oma sõprade kommentaare autode kohta olen õppinud lihtsalt ühest-kõrvast-sisse-teisest-välja laskma. Mainimata ei saa jätta ka asjaolu, et mul pole autojuhilube, mis teeb kiiret sõitu lubava raamatu lugemise veelgi põnevamaks. Gaas põhjas ja sellega ka adrenaliin, sest kunagi ei või ju teada, millal võin vastu posti sõita.

Kinnitagem turvavööd ja sisenegem meestemaailma.

Alguses ei saanud ma raamatuga lubatud sõitu sugugi sisse. Ilma, et oleksin raamatut avanud, jõllitas Clarkson mind oma iroonilise pilguga öökapil mitmendat päeva nagu ütlevat: „Noh, ei julge, või?“. Otsustasin tema ülbele provokatsioonile silma vaadata. Sest Clarkson ilutseb juba mitmendat nädalat väliskirjanduse top 10 koos minu lemmikkirjanike Oksaneni ja Hosseiniga. Ja oma konkurenti peab tundma, eks. Tegemist peab olema millegi enamaga kui raamatuga autodest, ma tõesti loodan saada sellele kinnitust, sest vastasel korral valitseks maailmas ebaõiglus, mille diktaatoriteks neljarattalised masinad.

Naistemaailma kolumnist João Lopes Marques on Eesti Ekspressis püüdnud saatejuhtide müügifenomeni lahata. „Katsun arvata: nad pole tavalised autondusgurud, vaid MacGyverid, kelle asemel tahaks olla iga Eesti mees,“ kirjutab ta. Olgu kuidas nende meestega on, otsustasin ise järgi kaeda.

Raamatu kolmanda peatüki juures avastasin end Clarksoni metafooride ja võrdluste gümnastikat nautimas. „Parem esimene ettejuhtuv peletis peos kui kaunitar katusel võib ju olla Newcastle’i ööklubi tavaline praktika, aga mitte autot ostes...“ kirjutab Clarkson ja ma pahvatan naerma. Clarksoni raamatu peatükid on jaotatud autotestide ja automarkide järgi. Väga pragmaatiline ülesehitus tõepoolest, nagu ka Clarksoni kirjutamisstiil – kõike ilma keerutamata, otse, eneseirooniliselt ja läbi musta huumori prisma. Nüpeldada saavad erinevatel põhjustel ameeriklased, Gwyneth Paltrow, feminist ja Ukraina hoor ja paljud teised. Solvuda ei maksa, sest Clarkson ei anna eneseirooniliselt armu ka iseendale.

Pärast mitmendat peatükki on Clarskoni fenomen üsna selge: muutumata igavaks autopedeks, kirjutab tüüp väga ladusalt ja mahlakalt ja seda niisugusest igavast teemast nagu autod (mis ei osutugi kokkuvõttes nii igavaks).
Autohuvilistele on Clarkson ilmselt maailmakirjandus, aga rõhutagem, huvilistele. Neile, kellele tähendab auto vaid masinat, millega edasi liikuda, saab Clarksoni lugemine olla vaid tema musta huumori mõistmise harjutus.

Arvustus ilmus Naistemaailmas

Things still to learn in life...

2010-08-01T06:48:00.000-07:00

Lisbon, 2010

plenty of them. Life is the art of learning to live with it.

Kuidas ma Naistemaailmas järjejuttu kirjutasin

2010-07-29T01:46:00.000-07:00

Foto:SXC

Foto: SXC

Kas oled kunagi mõelnud jätta kõik ja kaduda? Jätta kõik ja alustada uuesti? Järjejutt räägib sellest, kuidas loo peategelane edukas noor tallinlanna Karoliina Leopard üle öö kõik oma elus pooleli jätab ja uuesti alustab. Seiklused viivad teda taasavastama elu ja inimesi. Kas selleks, et leida, on vaja põgeneda kaugele? Kas armastus võib teda taaskord jalust nõrgaks võtta?

Otsustasime koos peatoimetaja Teele Tederiga, et Naistemaailma veebis võiks hakata ilmuma meie oma järjejutt. Idee tundus hea ja asusin loo esimest peatükki kirjutama, panemata paika, kuidas lugu edasi kulgeb. Loo nimeks sai "Põgenemine". Lõime ka peategelasele Karoliinale imidži ja otsisme jutule juurde fotod. Teelele esimene peatükk meeldis ja ka lugejad võtsid kommentaaride hulka arvestades artikli hästi vastu. Ausalt öeldes oli see minu jaoks suur väljakutse, sest ma ei ole varem ilukirjandust kirjutanud. Samas ei olnudki projekti eesmärk suurt kirjandust teha, vaid lugejatele kerget meelelahutust pakkuda. Õnneks hakkasid mu näpud nagu iseenesest klaviatuuril liikuma ning järjejutu kirjutamine sai iganädalaseks magustoiduks teiste töökohustuste kõrval. See, kui hästi või halvasti jutt välja kukkus, jääb lugeja otsustada. Arvestades jutu lugejate hulka, võib arvata, et projekt täitis oma eesmärki. Mina sain proovile panna oma loomingulisuse ja jutuvestmise oskuse. Kõiki järjejutu osi saab lugeda ka siit blogist!

1. osa: Üheotsapilet Istanbuli

2010-07-29T01:06:00.000-07:00

Kas oled kunagi mõelnud jätta kõik ja kaduda? Jätta kõik ja alustada uuesti?

Tollel hommikul ma teadsin, et pean minema. Üle pika aja tundsin, et see, mida teen, on õige.

Ta magas. Tundsin teda oma seljale hingamas. Tema välja- ja sissehingamise tasane rütm oli ainus heli palavusest rõskes toas. Jälgisin nurgas kössitavat unetut ämblikut, kes mööda meie koltunud tapeeti üles ronis kuni seinaprakku kadus. Aken oli lahti, aga õhk ei liikunud. Oli kohutavalt palav, üllatavalt palav hommik juuni kohta Eestis.

See tasane hingamine võis kuuluda ükskõik kellele. Kujutlesin end korraks ümber pööramas ja nägemas kedagi teist. Ükskõik keda. Tema nägemine hommikuti oli mulle hakanud meenutama kõike seda, kes ma olla ei tahtnud.

Püüdsin õrnalt ta haardest lahti liibuda, ent ta hoidis minust veel tugevamini kinni - nagu ta teaks, et lähen. Võimatu.

Sellel hetkel hingas reaalsus mulle kuklasse ja midagi reaalsemaks mõelda kui see tugev haare oli võimatu. Ma teadsin, et aeg on sobiv. Tegin teise ebaõnnestunud katse. Kolmanda. Ma ei näinud teda, olin talle seljaga, aga õhk oli liiga tihe ja mu meeled olid ärksad. Ta hingamine muutus tihedamaks.

Ma soovisin, et oleksin ämblik, et siis kiiresti seina sisse kaduda ja põgeneda.

„Ma pean vett jooma, kallis,“ sosistasin talle kõrva ja vingerdasin end ta haardest lahti.

See oli ettekavatsetud plaan. Juba ammu valmis sepitsetud. 2. juuni 2010 ma kaon. Jätan ta voodisse, sest ma ei talu pikki hüvastijätte. Hüvastijätt temaga oli minu enda jaoks tegelikult alguse saanud juba ammu. Teadsin seda, et ma kaon. Välismaal on uuesti alustada lihtsam.

Haarasin kiiruga viimased asjad ja vaatasin veel korra magavat teda. Ma vist isegi armastasin teda.

Taksojuht oli üllatavalt intelligentne ja rääkis midagi sellest, kuidas ta oli majanduslanguses fotograafi töö kaotanud. See kumises mu kõrvust mööda. Ma ei kuulanud, pomisesin talle minagi vastu ja vaatasin veel aknast välja, kuidas Tallinn ärkas.

Otsisin igaks juhuks veel pagasikotist lennupiletid, et veenduda, et see kõik pole siiski uni.

Ms Karoliina Leopard oli sinna kirjutatud. Üheotsapilet Istanbuli.

2. osa: Kaur

2010-07-29T01:05:00.000-07:00

Seal ma siis nüüd olin: lennujaamas oma 20 kg ja 26 eluaasta koormaga. Mina, Karoliina Leopard, põgenik iseenese tekitatud vangistuse eest. Jäi vaid üle uskuda õnnetoovatesse ämblikesse, saatusesse või lihtsalt iseendasse.

Paar tundi hiljem luges Sass tõenäoliselt kodus mu tühjale asemele jäetud kirja.

„Sa tead, et ma vihkan hüvastijätte. Aga sa tedasid samuti et see kõik siin Tallinnas oli minu jaoks juba ammu lõppenud. Seetõttu ära imesta, et ma olen nüüd kusagil kaugel. Ma olen Istanbulis, sa tead, et ma olen alati päikest igatsenud ja sulle ju kebab ei meeldi. Palun ära otsi mind. Eilne kissell on külmkapis ja Reks tuleb täna loomaarsti juurde viia.
Armastusega, Karoliina.“

Õnn või mitte, aga lennujaamas võtsid asjad sootuks ootamatu pöörde.

Esiteks minu lend hilines ja võtsin riski oodata veel ühe tunni.
Teiseks tuli mu ellu Tema.

„Karoliina!“ kuulsin kedagi oma nime hüüdvat.

„Pagan,“ mõtlesin endamisi. „See veel puudus, et ma siin lennujaamas nüüd kedagi tuttavat näen, mis võib kogu mu plaani ära rikkuda,“ pöörasin end hirmuga ringi.

Nägin Teda. Tema oli keegi, keda olin kohanud väga ammu ja keda ma ei osanud oodata taaskohata kell 7 hommikul Tallinna lennujaamas. See oli Kaur, see sama Kaur, kellega meid lapsena vanaema juures alati paari pandi. Kaur oli tagasi tulnud Portugalist, kus ta elas ja õppis 3 aastat. Ta tundus tõsisem ja mehelikum, kui ma teda mäletasin.
Ime, et ta mind üldse pärast kõiki neid aastaid ära tundis. Nojah, mu blondeeritud juuksed ja keeleneedid polnud just totaalne muutus. Kaur paistis olevat meeldivalt üllatunud.

Ma tegin näo, nagu oleks see minu rutiinne hommik Tallinna lennujaamas. Valetasin, et lähen töö asjus Istanbuli.

„Mul on seal seminar, tegelikult suurepärane võimalus seda maagilist linna taaskord külastada,“ hakkasin juba iseenda juttu uskuma. Rääkisin midagi veel sellest, kuidas mu lend oli hiljaks jäänud ja ei saanud isegi aru, kuidas pisarad mu reetsid.

Ta juhatas mind inimeste saginast eemale ja palus mul istet võtta. Pisarad voolasid ja voolasid. Olin enesekontrolli kaotamas, teisel hetkel ma juba rääkisin talle kõigest. Sõnad voolasid, pisarad voolasid.
Rääkisin talle sellest, kuidas olin oma elust järjest võõrandunud, kuidas mu pressiesindaja töö ei pakkunud mulle absoluutselt pinget, kuidas ma vihkasin ärkamist Sassi kõrval teades, et ta tema pikad tööpäevad päädivad oma sekretäriga seksides, kuidas mulle tekitas tülgastust meie korteri koltunud tapeet ja kuidas ma ühel hetkel võtsin vastu lakoonilise otsuse, et kaduda. Sest asjad olid minu jaoks liiga puntras, et neid lahendada.

„Ära lenda täna, Karoliina. Põgenemine pole lahendus. Mõtle asjad korralikult selgeks. Sul on Eestis kodu ja mees ja sõbrad. Asjad pole kindlasti nii hullud.“

„Ma ei saa,“ vastasin. „Mul on võimatu kõige selle juurde tagasi naasta, sest olen teinud kokkuleppe iseendaga,“ ütlesin Kaurile.

„Tule ela minu pool natuke aega. Mul on korter Kadriorus ja seal on vaba tuba. Mõtle asjade üle korralikult järgi.“

Ta lohutav jutt paitas mu kõrvu. Nutsin veel natuke ja teadsin, et kauemaks oli ohtlik lennujaama jääda, sest Sass oli tõenäoliselt mu kirja juba lugenud. Samas oli mu lend peagi väljumas ja olin enesele korrutanud, et kui alustada, siis alustada kaugel. Nullist ja võõrana. Täitsa otsast. Üksi. Ükskõik kus ja ükskõik kuidas. Ja Istanbul tundus olevat just see koht, kus juhtub ükskõik - piisavalt kauge, eksootiline ja suur paik maailmakaardil, et kuskile ära kaduda.

Kas lennata minema, astuda vastu tundmatusele, või mõelda asjad veelkord selgeks ja minna koos Kauriga?

3. osa: Peidupaigas

2010-07-29T01:00:00.000-07:00

Juhtus nii, et Istanbuli ma tollel hommikul ei jõudnudki. Miks? Sest Kauril oli õigus ja hirm tundmatuse ees oli jällegi liialt suur. 20 kg ja 26 eluaastat. Just nii suur!
Otsustamiseks kulus mul ainult millisekund. Vaatasin Kauri usaldavatesse silmadesse ja sealt peegeldus sel hetkel kogu maailma elutarkus, mida ma vajasin selleks, et lennupiletid minema visata.

Tellisime takso. Sõitsime Kauriga tema Koidu tänava korterisse. Vedasime mõlemad oma kohvrid kolmandale korrusele katusekorterisse. See oli Kauri vanaemale kuulunud korter, mille vanaema oma pojapojale pärandas. Kaur oli siin oma gümnaasiumi ja esimese ülikooli aasta veetnud. Ajal, mil Kaur Portugalis õppis, elas korteris üüriline.
Lissabonis õppides oli Kaur otsustanud juba Euroopa äärde paikseks jääda, ent sai ootamatult suurepärase tööpakkumise ühte IT-firmasse Tallinnas. Just nagu mina, alustas ka Kaur Kadriorus uut elu.
Minu süda oli täis uut algust.
Seadsin ennast sisse korteri päiksepoolsesse suute tänava poole avanevate akendega tuppa. Korteris oli veel avar elutuba rohkete raamatutega, pisike köök ja magamistuba, kus magas Kaur.

„Kaur, mul ei ole kuhugi minna...“

„Karoliina, jää siia seniks, kui oled endaga ära leppinud.“

Kauri pool Koidu tänaval hakkasid päevad omasoodu mööduma: Kaur läks tavaliselt tööle kella kaheksaks hommikul, mõnikord tõusin koos temaga ja tegin talle hommikukohvi. Siis läksin uuesti magama.
Mõnikord ärkasin hiljem ja leidsin temalt alati laualt kirjakese, mis soovis sageli lihtsalt ilusat päeva. Kodust välja lahkusin vaid väikesele jalutusele Kadrioru parki või mere äärde. Toidupoodi sisenedes püüdsin alati kindlaks teha, et ma kedagi tuttavat ei näeks.

Sest kõik – minu ema, õed ja Sass teadsid, et olen Istanbulis.

Sest Sassi ja minu endine kodu oli siit 6 km kaugusel.
Sest Sass töötas siit 3 km kaugusel.
Sest mina ise olin omadega sassis.
Palusin Kauril endale tuua lõuendi ja pintslid ja mõned raamatud. Hommikuti maalisin, pärastlõunal lugesin raamatut ja jalutasin. Igav ei olnud kunagi. Kaur tuli koju tavaliselt hilja – tema tööpäevad venisid pikaks. Ma arvasin, et tal on tüdruksõber, aga Kaur ei rääkinud sellest kunagi.

Nii kaks nädalat järjest. Ma ei teadnud ikka veel, mida oma eluga peale hakata.

„Karoliina, ma olen sinuga ära harjunud,“ ütles mulle ühel õhtul Kaur.

„Ma ei tea ikka veel, mida oma eluga peale hakata...“ vastasin.

Ühel hommikul lebas köögis tavapärase kirjakese asemel ümbrik. Ja ümbriku sees oli...

4. osa: Karoliina, Kaur ja Kadrioru park

2010-07-28T16:59:00.000-07:00

Ümbriku sees olid piletid kunstinäituse „Valgus“ avamisele Vaal galeriis kesklinnas. Naeratasin. Kaur oli eriline. Ta ei küsinud kunagi Sassi kohta ja ma ei rääkinud ka ise möödunust. Ta andis mulle ruumi ja valgust.

Nüüd tahtsi ta mind kodust välja viia. Olin juba nädalaid Kauri Koidu tänava korteris oma üksikut eksiili praktiseerinud, parimateks sõbraks minu molbert ja pintsilid, raamat ja televiisor. Varasuvest oli saanud ilus Eestimaa suvi. Oli kuumim suvi Tallinnas, mida mäletasin. Kadrioru pargis, mis oli saanud minu teiseks koduks, oli kõik õide puhkenud. Ma armastasin seal pärastlõunati vaadata, kuidas noored emad oma lapsi jalutavad ja luiki toidavad. Minu maailmas olid neil pärastlõunadel minu jaoks vaid noored emad ja luiged.

Jah, Kauril oli õigus, oli aeg end sirutada ja oma probleemidele vastu seista. Vaatasin peeglisse. Ma polnud juba nädal aega oma ripsmeid värvinud. Minu blondid juuksed olid välja kasvanud. Silma järgi olin umbes 5 kg alla võtnud, sest ma olin toidu vastu huvi kaotanud. Tõele (endale) näkku vaadates olin neil nädalatel unustanud kõik maise enese loodud maailmas eladas. Maailmas, kus oli ruumi vaid värvidele, Kadrioru pargile, Kaurile ja 4-5 raamatule, mida parasjagu lugesin.

Tõstsin juuksed üles ja vaatasin enda pruunidesse silmadesse. „Aeg on ärgata, tüdruk,“ pilgutasin endale silma.

Esmalt läksin kohalikku toidupoodi ja ostsin sealt esimese ettejuhtuva punase juuksevärvi. Ripsmetušši ka, sest see oli otsa saanud. Värvisin enda juuksed, küüned, ripsmed.

Otsisin oma reisikohvri välja, mida ma ei olnud siiani korralikult lahti pakkinud. Sobrasin sealt välja ilusa musta kokteilikleidi, milles end ilusana tundsin. Punased kingad ja käekott. Täiuslik!

Täpselt kell 19:45 oli Kaur maja ees, et mind kesklinna viia.

Kaur oli end samuti kenasti triiksärki riietanud. Tegin nalja ta väikeste banaanimotiividega lipsu üle. „See sobibki mu banaaninaeratusega,“ olin vaimukas ja tegin tobedat nägu.

Galeriisse olid kogunenud hulga inimesi, peeneid ja kunstiinimesi. Ma isegi ei kartnud, et võin kedagi tuttavat näha, kes arvab, et olen Eestist pikemaks ajaks minema läinud. Olin isegi oma Facebooki kontosse elupaigaks Istanbuli lisanud. Aeg-ajalt kirjutasid sõbrad mu „seinale“, et kuidas mul seal ka läheb. Ma ei vastanud ühelegi telefonikõnele ega meilile.

Kaur vaatas mulle paljutähenduslikult silma.

„Karoliina, mul on hea meel seda banaaninaeratust näha. Sa näed kaunis välja,“ ütles Kaur.
„Sa paned mu põsed nüüd tomatipunastama,“ naeratasin.

Ja siis ma märkasingi seda, miks Kaur mind tegelikult välja viis!

5. osa: Karoliina üllatus kunstigaleriis

2010-07-28T14:00:00.000-07:00

Kauril oli mulle sel ilusal suisel õhtul midagi erilist näidata. Põhjust, miks Kaur üle pika aja oma banaanimotiividega lipsu ette pani ja mu galeriisse näituse avamisele viis, ei tulnud mul pikalt otsida.

Seal ta oligi! Minu enda kätetöö, minu enda looming, värvid, emotsioonid – minu maal galerii seinal!

„Põgenemine“ kandis töö pealkirja. Õigemini ei oleks seda tööd saanud pealkirjastada. See oli olnud kogu minu kahe nädala Kadrioru elu kõige ilusam töö - abstraktsed kirkad värvid suurel lõuendil, hirmusilmadega naisekuju nende värvidesse uppumas. Just see kujutluspilt oli mind need päevad unenägudes vaevanud, kuni otsustasin oma emotsioonid lõuendile valada.

Jah, mul oli oma käekiri, kunst oli mulle alati olnud hobiks, ma ei julgenud kunagi sellega järgmisele tasandile minna ja sellega tõeliselt tegeleda. Millegipärast olid kooli kunstitunnid tundunud mulle alati raamidesse surumisena. Ma mäletan, kui ma pidin viiendas klassis suve maalima. Võrreldes teiste laste liblikate, päikese ja lilledega, tuli minu töö välja üsna abstraktne. Kui õpetaja küsis, et mida see seosetu värvide gamma endast kujutab, vastasin mina, et see on liblikatiib suurendusklaasi all.

Ülikooli läksin õppima suhtekorraldust. Sel alal töötasin 3 aastat ilma midagi erilist saavutamata.

Kaur ulatas mulle ümbriku, milles oli tšekk 8000 krooniga.

„Galeriiomanikul ei olnud raske sellel ostjat leida. Selle ostis üks tavaline Eesti mees, kes otsis kingitust oma naisele ja leidis, et selles hirvesilmades naises on midagi erilist,“ ütles mulle Kaur.

Olin üllatunud. Hämmeldunud. Pagan! Seda tuleb tähistada!

„Karoliina, sa peaksid kunstiga jätkama. Selles maalis on midagi väga erilist ja ühtaegu müstilist. Ma usun sin...“

Kaur ei jõudnud oma lauset lõpetada. Surusin oma huuled vastu tema omi. Ta ei osanud seda oodata. Tõmbasin ennast tagasi. Punastasin. Kaur tõmbas mind õrnalt uuesti enda vastu ja me suudlesime. Pärast seda oli meil raske üksteise küljest lahti saada.

Sel öösel jõudsime Kadrioru-koju alles kell 3. Olime joobunud veinist ja üksteisest. Meie tänaval võlus Kaur kuskilt veel šampusepudeli välja.

„Karoliina Leopard,“ hüüdis ta. „Eesti tulevane staarkunstnik,“ karjus muidu vagur Kaur üle tänava, ise joobunult tuigerdades. Ta rõõmustas koos minuga. Veel kunagi varem polnud keegi minu saavutuste üle nii suurt ja siirast rõõmu tundnud.

Itsitasin ja käskisin tal naabrite pärast vait jääda. Ta võttis mult piha ümbert kinni ja kooberdasime majaukse juurde. Mu kontsakingad, mida ei olnud ammu kandnud, hõõrusid ning olin pea terve õhtu paljajalu kõndinud. Mu punasest huulevärvist polnud enam jälgegi.

Tuppa sisenedes ei suutnud me oma iha üksteise vastu enam kõikide enesekehtestatud piiride ja reeglide taga hoida. Kas teadsin, et see Kauriga juhtub? Jah, olin selles kindel, kui ma tollel hommikul kaks nädalat tagasi Kauri häält esimest korda lennujaamas kuulsin.
Nimetage seda juhuseks, aga külgetõmme, usaldus ja mõistmine oli meid tollel hommikul kokku viinud. Iha oli nende tunnete loomalik väljendus.

Magama saime alles varastel hommikutundidel.

Kui silmad uuesti avasin...

6. osa: Kui unenägu saab otsa...

2010-07-28T10:02:00.000-07:00

Järgmisel hommikul ärkasin varem kui Kaur ja vaatasin magavat teda, kes oli kogu teki endale krahmanud.

„Vaene poiss, pole tõenäoliselt ammu kellegagi tekki jagama pidanud,“ mõtlesin ja silmitsesin esimest korda nii lähedalt tema nägu. Need olid vist tema pikad tihedad ripsmed, mis andsid muidu mehisele Kaurile armsa olemise. Tema tuhkblondid juuksed olid sasised ja avatud uniseilt huulilt kostus rasket hingamist.

Uurisin vist teda ligi pool tundi järjest ja mõtlesin eile juhtunule – jah, kokkuvõttes oli kõik läinud nagu ilusas unenäos – veel kaks nädalat tagasi olin segaduses ja emotsionaalselt murdunud, nüüd olin ma armunud.

Ärkasin tasakesi üles ja tõin oma molberti. Hilishommikuses päikesevalguses, mis kelmikalt aknast sisse paistis, maalisin sinna teise sel samal öösel nähtud unepildi: hirvesilmadega õnnelik tüdruk vanalinna munakividel paljajalu tantsisklemas. Olin üle pika aja õnnelik. See oli olnud minu unistus – ärgata üles armununa, maalida oma unenägu ja tunda end viimaks ometi õnnelikuna! Elus!
Karoliina, Kaur ja Kadriorg – just nii võikski jääda!

Pugesin uuesti Kauri kaissu, kes viimaks rahutult üles ärkas ja mulle unesegaselt otsa vaatas.

„Karoliina...See, mis eile, juhtus...ei tohtinud juhtuda...,“ kogeles Kaur.

Kahvatusin ja palusin tal öeldut selgitada.

„Tollel hommikul, kui sind lennujaamas nägin...see ei olnud kokkusattumus, Karoliina," neelatas Kaur.
"Ma ei tulnud Portugalist. Olen juba üle aasta Tallinnas elanud. See oli Sass, kes mind sinu järele lennujaama saatis. Me oleme olnud töö kaudu seotud, aga see ei olnud ilmselt kunagi nii oluline, et Sass oleks seda sulle pidanud rääkima. Me ei suhelnud ju aastaid..." tõusis Kaur voodist istukile ja jätkas minu poole seljaga pööratuna.
"Ta teadis juba ammu, et plaanisid põgenemist. Ta teadis kõigest enne veel, kui sina selles plaanis üldse kindel olid. Ühel hetkel võttis ta minuga ühendust ja palus mul sind aidata Eestis hoida, et saaksid asjade üle järele mõelda ja tuled ehk tema juurde tagasi. Oleme Sassiga olnud kogu aeg kontaktis. Just Sassi idee oli su töö näitusele viia ning tema oli see, kes su töö maha aitas müüa."

"Ja veel üks asi," vaatas Kaur mulle nüüd otsa.

„Mul on oma tüdruksõber ja ta pidi minu juurde kolima sel hetkel, kui sina oled Sassi juurde tagasi kolinud. Sass oli kindel, et võtad paari päeva jooksul mõistuse pähe!"

Tundsin, et kogu mu maailm vajus kokku. Olin elanud unistuses, unenäos. See kõik oli olnud liiga ilus, et olla tõsi! Ja ühtäkki varises minu Kadrioru unenägu kokku: Kauril oli tüdruksõber ja Sass oli kogu selle unenäo nähtamatu diktaator, Kaur tema käsilane ja mina vaid marionett.
Ma ei suutnud seda uskuda.
"Ja eilsest, Karoliina. Ära mõtle, et ma sind ära kasutasin. Ma olen sinusse tõesti armunud. Jää minuga Karoliina!".
Helises uksekell. Kaur avas ukse. See oli Sass.

7. osa: Mis saab Karoliinast?

2010-07-28T09:03:00.001-07:00

Sass tormas vihasena uksest sisse ning tõukas Kauri endast eemale. „Kuidas sa julgesid, tõbras!“ karjus Sass. „Sass, ei!“ hüüdsin, aga liiga hilja.

Järgmisel hetkel lamas Kaur maas käega põske hoides. Löök polnud õnneks kuigi tugev ja Kaur toibus kiiresti. Kui Sass oli aru saanud, et oli poissi löönud, aitas ta Kauri uuesti püsti. „On kõik korras...?!“ küsis Sass kogeledes. „Sass, see ei olnud planeeritud, aga ma armusin su naisesse...“ ütles toibunud Kaur just kui vabandades.

Seal ta oli, Kaur, kes oli minu eest Sassi palvel kogu selle aja hoolitsenud, kes tahtis mulle vaid head ja tegi oma sõbrale teenet. Aga eile öösel ta libastus ja kasutas Sassi usaldust, kes lootis mind Kauri abiga tagasi võita. Kaur oli minusse armunud, jah, selles olin olnud juba ammu kindel.

Olin enda keedetud supi sees– kahe mehe vahel – üks, kes tahtis mind tagasi ja teine, kes oli äsja viimaselt obaduse saanud, aga kes oli minusse armunud ja jätnuks mu heal meelel oma Kadrioru koju.
„Karoliina, tule koju,“ ütles Sass.

„Kaur, vabandan, ma tahan Sassiga omaette rääkida,“ läks asi selles armukolmnurgas üsna pingeliseks.

Jätsime Kauri hetkeks üksi ja läksime koos Sassiga parki jalutama. Sass rääkis mulle, kuidas oli mind kodus igatsenud, kuidas Kauriga pidevalt kontaktis olnud ja uurinud, kuidas mul läheb. Ta oli isegi kunstigaleriisse tulnud, aga nähes mind Kauriga suudlemas oli ta maruvihas ja solvununa minema kihutanud.

„Kas sa armastad teda?“ küsis Sass.

„Ei, ma olin armumas, armastus nõuab minu jaoks kokku kasvamist, midagi enamat..."

„Aga, Karoliina, see mis on meie vahel, see on just SEE..." ütles Sass.
Sellel hetkel sai aru, kui alatu olin ma Sassi vastu olnud. Ja kõike seda seetõttu, et ma ei olnud asjadele õigel ajal näkku vaadanud. Kibestunud omaenda elus, ei suutnud ma enam kooselu Sassiga nautida. Enne põgenemiskatset Istanbuli ei olnud ma näinud tema armastuse märke ja ma ei leidnud, et see kooselu temaga oleks väärt jätkamist. Nüüd aga tundsin taaskord üle pika aja, et Sass armastas mind. Ta oli olnud teinud kõik selleks, et mind Eestis hoida ja tagasi võita. Tema oli organiseerinud minu maali näituse ja müügi kunstigaleriis, ta oli piisavalt kannatlik, et mind tagasi oodata...

Nutsin, olin segaduses. Olin armunud Kauri, aga ei olnud valmis uueks suhtes. Sass üllatas mind, aga ma ei tahtnud vana elu juurde tagasi minna.

Olles taas Kauri juurde korterisse jõudnud, pakkisin asjad kokku ning tänasin Kauri nende nädalate eest. Ei midagi rohkem ega vähem sentimentaalset.

Ma ei läinud ka Sassi juurde tagasi. Ega ka Kauri juurde. Ma vajasin ruumi, et hingata, tahtsin olla üksi. Veel samal õhtul sõitsin oma lapsepõlvekoju Rakveresse.

Kauriga kohtusin suve jooksul veel paar korda, aga me mõlemad teadsime, et see, mis tollel öösel oli juhtunud, oli olnud pelgalt kirg, üksinduse appikarje kastmeks liiga palju veini... Kaur kolis oma tüdruksõbraga kokku.

Mina elasin tervelt kuu aega Rakveres. Mu emal oli mind hea meel näha ja veelgi suurem rõõm oli tal sellest, et ma ei sõitnudki kaugele Türgimaale. Rakveres avastasin uuesti kõik lapsepõlvest tuttavad marjapõõsad ja juurviljavaod. Aitasin ema kodutöödes ja maalisin iga päev. Suve jooksul õnnestus mul müüa veel 3 tööd.
Esimesel augustikuu päeval tuli minu virtuaalsesse postkasti kiri Sassilt. Meili pealkiri oli "Ma armastan sind...!" ja kirja sisu sisaldas vaid ühte lauset "sest kui sa naeratad, siis naeratan koos sinuga."
Kui ma olin 20 päeva veel saanud 20 sarnast armastuskirja 20 erineva põhjusega, miks ta mind armastab, sõitsin tagasi Tallinnasse.

Reks tervitas mind uksel. Sassi polnud kodus. Ta oli kodus remonti teinud ja värskelt valgeks värvitud magamistoa seinal oli minu maal „Põgenemine“. Naeratasin ja teadsin, et Sass naerataks koos minuga. Läksin kööki ning tegin oma lemmiktassi piparmünditeed. Vaatasin aknast välja. Suvest hakkas salamahti sügis saama, puudelt võis märgata esimesti värvilisi lehti. Jälgisin, kuidas tuvid tänaval tantsu lõid senikaua, kuni märkasin tuttavat mehekuju taamalt koju tulemas.

Miks ma kodumaiseid keha- ja näohooldustooteid eelistan?

2010-07-26T15:07:00.000-07:00

Hollandis õppides palusin külla tuleval vennal lisaks Eesti šokolaadile ja mustale leivale kaasa tuua ka tuubi Eesti kreemi.

Kreemiks oli Puhta Looduse kibuvitsaekstraktiga niisutav näokreem, mida olen aastaid ikka ja jälle ostnud oma soodsa hinna ning armsalt tuttavlikuks saanud lõhna tõttu. Mulle tõesti ei meeldi kosmeetikale liiga palju kulutada. Ja Eesti kreemid ja kehahooldustooted on selleks liiga head, et välismaist kosmeetikatööstust toetada. Ilma pikalt keerutamata loetlen järgnevalt 5 põhjust, miks eelistan Eesti ilutooteid:

1. Hind: kvaliteedi ja hinna suhe on paigas
2. Kvaliteet: Eesti tooted teevad tihti välismaistele silmad ettegi
3. Patriotism: hea võimalus Eesti asja toetada
4. Looduslikkus: Eesti kosmeetika rõhub looduslikkusele
5. Usaldus: ehk eestikeelse põhjaliku tooteinfo kättesaadavus

Eesti vanima pikima ajalooga kosmeetikatootja Orto Puhta Looduse sari on tänini olnud üks mu suuri lemmikuid: järgi on proovitud nii näoveed, kehakreemid kui ka näopuhastustooted. Ajaga on minu maitse siiski natuke nõudlikumaks muutunud. Puhta Looduse sari reklaamib end küll loodussõbralikuna, ent tegu pole siiski 100% vaid looduslikke koostisosi kasutava tootjaga. Aga õnneks on ka Eesti kreemitööstus viimasel ajal väga tublisti edasi arenenud ning poelettidele on tulnud hulga uusi kodumaised kreemipotsikuid.

Hiljuti õnnestus mul vestelda Eestis veel suhteliselt uue tegija Green Nature'i tooteeksperdiga. Vaid 100% looduslikke koostisosi kasutav Green Nature on oma koha Eesti turul leidnud: suurenev hool enda tervise pärast ning kasvav teadlikkus vastutusest looduse ees on kõikjal maailmas suurendanud nõudlust looduslike toodete järele.

Green Nature tõmbab tarbija tähelepanu kehaõlidega, mille saab baaskreemi hulka segada ja nii kreem ise valmis teha. Hetkel kuulub minu buduaari sellest sarjast porgandikreem, mis annab põhjamaisele nahale siidisuse ja hea jume. Harjumatu on see, et kreemil pole mittemingisugust lõhna, aga see on ilmselt ohver, mille tuleb loodustoote nimel tuua.

Minu viimase aja suur lemmik on hoopis kodumaine Joik sari, mis panustab erinevalt teistest Eesti toodetest (Puhas Loodus, Green Nature ja Ingli Pai) tõeliselt esteetilisse pakendidisaini ning aroomidesse. Ökotarbija peab muidugi tähele panema seda, et ka mitte selle sarja kõik tooted pole 100% looduslikud. Samas leiab Joiki sarjast midagi iga kreemigurmaan: puhastav ja värskendav näomask rohelise tee ja piparmündiga ning valge šokolaadi vannitrühvlid...mmm, need kõik kõlavad lihtsalt liiga hästi!

Jah, minus on peidus väike hedonist, mulle meeldivad head aroomid, enda silitamine kreemidega on teraapia omaette.

Sellest loetelust inspireerituna usun, et Eesti loodustooted vajavad ja vääriksid praegusest rohkem tähelepanu ennekõik Eestis, aga miks mitte ka omamoodi Eesti märgina. Hea-asi reklaami-ei-vaja põhimõte ei pea kahjuks karmides turutingimustes paika. Milleks seda väikest kodumaist saladust endale hoida? Eesti naine on juba maailmas brändiks saanud ja Eesti ilus puhas loodus samuti. Kui need kaks ühendada, siis võiks katsetada ka maailmaturgu.

Meie Kristina Šmigun on kahjuks juba reklaaminäoks Rootsi Oriflame’le ning Carmen Kassi on ammu ära ostnud maailmabrändid. Olgu, ma lähen nüüd liiga mastaapseks oma ideedega, aga mõelge, millist edu võiks kodumaine kreemitööstus saavutada, kui Hannah panna Inglismaal või Kerli Ameerikas Joik'i või Green Nature’it reklaamima...

Kas Sina kasutad Eesti kosmeetikat?

Maailmas vaid ilu hoiab mind

2010-07-24T03:24:00.000-07:00

Üles-alla, juuksed valla,
taevaservalt kiigun alla
vabana kui sinikirju lind.
Siia-sinna, lendu minna,
arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.

Kas sina ostad parim enne ületanud toitu?

2010-07-19T03:15:00.000-07:00

Austrias Viinis praktikandina töötades arutasin seal elava Sloveeniast pärit tudengiga ellujäämivõimaluste üle Euroopa ühes kallimas linnas.

Meil mõlemail oli kuus kulutada umbes 600 eurot, millest pool läks elamise peale ning allesjäänud rahaga pidime elama rõõmsat tudengielu. Jah, tean, et üle 9000-kroonine kuu eelarve on Eesti tingimustest üsna hästi elatud, aga Viinis kulus ainuüksi metroo kuukaardile 1000 krooni, pisikesele tudengitoale umbes 4500 krooni kuus ja nii siis jäigi napp 3500 krooni toidule, rongipiletitele, telefoniarvele ja odavale meelelahutusele (mis ei olnud sugugi odav!).

„Tule minuga mõnikord prügikastidesse sobrama,“ tegi mulle Andrej üllatava ettepaneku.

Olin esialgu tema kutse üle hämmeldunud, sest siinmail tähendab prügikastis sobramine viimast allakäigutreppi elus - meie prügi esmased käitlejad on eluheidikud, keda kutsume hellitlevalt prügikollideks. Andrej on aga täiesti tavaline tudengipoiss.

Märgates minu küsivat nägu, selgitas Andrej, et tegemist on USA-s alguse saanud elustiiliga, mida kutsutakse freeganluseks. Need on inimesed, kes ei lepi sellega, et iga päev visatakse maailmas ära tonnide viisi söögikõlblikku toitu.

Nad ei taha maksta toidu eest, mis võib-olla samal õhtul ära visatakse. Freeganite kurikuulsaim tegevus ongi prügikastides sorteerimine toidu ja muu tarbimisväärilise leidmiseks.
Õhtuti prügikastis sorteerimisega säästis Andrej umbes paar tuhat krooni kuus. Lisaks sellele seostusid tema öised prügikastituurid ökoloogilise mõtlemisega, globaliseerumise ja kapitalismivastasusega ning ahnuse ja sotsiaalse ebaõigluse põlgusega.

Kuigi freeganite eesmärgid on väga üllad, otsustasin tookord Andrej ettepanekust keelduda. Ökoloogilise mõtlemise egiidi all prügikastis sobramine tundub üsna vastuvõetamatu. Arvan, et tegeleda tuleks süsteemi endaga mitte selle tagajärgedega.

On kurb mõelda, et Euroopa vaesemate hulka kuuluvas Eestis visatakse ära tonnide viisi toiduülejääke. Eestis on poodide minemavisatud säilivusaja ületanud toidukaup rangelt eraldi prügikonteinerisse lukustatud ja mujal maailmas populaarset freeganlust siin praktiseerida ei saa.

Õnneks on ka Eestis toidu äraviskamise probleemile ka lahendusi leitud. Kiitust väärib toidupanga ettevõtmine, mis toimib põhimõttel, et hulgifirmadest ja kauplusekettidest realiseerimistähtajale lähenev kaup kogutakse kokku ning jagatakse puudust kannatavatele inimestele.

Meele teeb mõruks aga asjaolu, et toidupoed ei kipu kohe-kohe "parim enne" ületavat toitu tarbijale soodsamalt müüma. Kui "parim enne" ületamist märkiv silt juurde panna, lubab Eesti seadus ka säilivusaja ületanud toitu müüa - tingimusel, et kauplus tagab toidu ohutuse tervisele.

Kahjuks kohtab mõlemat praktikat üsna vähe. Selle asemel püütakse peagi realiseerimisajale lähenev toidukaup erinevate trikkide abil tavahinnaga või kampaaniate abil (mis säilivusaja peatsele ületamisele ei viita) maha müüa.

Eestis olen mitmel korral pidanud piimaleti pahupidi pöörama, sest olen märganud, et vanema kuupäevaga asjad asuvad letis eespool ja värskemad taga või alumistes kastides. Niisuguse süsteemi avastamine on mind pannud hoolikalt kõikidelt kaupadelt "parim enne" kuupäeva otsima.

Selle asemel, et niimoodi tarbijat legaalselt petta, võiks need kaubad hoopis soodsamalt maha müüa.
Nii Hollandis kui Austrias toimis see süsteem hästi - suuremates kauplusekettides nagu Albert Heijn või Billa pandi 3-5 tundi enne kaupluse sulgemist toidukaupadele vähemalt -35% silt külge, et viimast päeva kõlblik kaup läbi müüa.

Sarnane praktika Eestis annaks ka õhena kukruga inimestele võimaluse kallimaid asju osta ning toidu kadu prügimäele ei oleks nii meeletu.

See keeruliselt loogiline meeste mõttemaailm

2010-07-12T15:27:00.000-07:00

Meeste mõttemaailm on ilmselt lihtsam ja loogilisem kui meie, naised, seda oma keerukates mõttelabürintides ette kujutame.

„Miks ta mulle küll ei helista?“, „Kuidas teda jälle näha?“, „Mida ta küll selle kallistusega mõelda võis,“ küsis mult hiljuti üks sõbranna nõu. Ma ei osanud teda napi informatsiooni põhjal tõesti aidata. Tüdruk oli silmnähtavalt armunud, poiss oli temaga flirtinud, aga mitte midagi tõsisemat ette võtnud. Kõlab tuttavalt?

Just neil hetkeil tahaks lipsu ette panna, ülikonna selga tõmmata ja habet ajada. Ärgata üles ja teada kõike seda, millest üks mees mõelda võib.

Minu teise sõbranna Heleni lugu viitab sellele, et neeste mõttemaailm on ilmselt lihtsam ja loogilisem, kui me seda oma enese mõtlemise keerukuses hindame. Üks noormees pommitas teda kaks kuud sõnumite ja kõnedega, millest neiu väljagi ei teinud. Viimaks tellis seesama noormees tuletõrje ja ronis redeliga tema koduaknast sisse, et olla kindel, et neiuga on kõik korras. Sellel hetkel otsustas tüdruk poisiga suhtesse asutada. Sest mehe armastus oli otsus ja see väljendus tema tegudes. Ja tüdruk vajas millegi tõsisema loomiseks aega ning tõestust.

Teadlased on väitnud, et mehed hindavad partneri sobivust suhteks kiiremini kui naised, lausa millisekundite jooksul, samal ajal kui naised vajavad partneriks sobivuse kohta rohkem tõendeid ja nende otsuse tegemine võtab rohkem aega, on DailyMail kirjutanud. Kui mehed on kord sobiva partneri välja valinud, on nad valmis ka selle eest võitlema – kas või su koduaknast sisse ronima! Seetõttu pole meil, naistel, mõtet oma pead igasuguste luuserite pärast vaevata.

Tahaksin öelda, et meres on palju kalu, mis muidugi väikeses Eestis ei pea paika, aga ma ei näe siiski mingit põhjust, miks joosta mehe järel, kes ei suuda oma armastust tegudes väljendada. Kui mees pole vaevunud suhte nimel pingutama, siis ei ole sa ilmselt ka väljavalitu. Ja milleks siis seepärast kannatada?

Näha armastust väikestes asjades on muidugi oskus omaette. Rääkisin samast teemast ühe oma meestuttavaga, kes kurtis, et tema tüdruksõber jättis ta maha seetõttu, et tundis armastust nende suhtes kadunud olevat.

„Ma tõesti ei saa neist naistest aru. Minu jaoks tähendab kellegagi koos olemine otsust, et see on nii elu lõpuni. Mina armastan tegude kaudu: kui ma olen tema kord juba välja valinud, siis on see igaveseks ja ma ei pea seda iga päev sõnadega tõestama,“ rääkis Hannes.

Olla tüdruku kõrval, jagada oma elu pisasju ja toetada tüdrukut kõikides tema suuremates ja pisemates muredes - see oligi Hannese armastuse tõestus, mida tüdruk ei mõistnud.

„Mu isa ärkab iga päev kell 6 ja viib mu ema tööle. Igal õhtul pärast tööd tuleb isa otse koju, et mu ema näha. Mu vanemad on õnnelikus suhtes sellele vaatamata, et ma ei ole kunagi kuulnud oma ise ütlevad minu emale, et ta teda armastab,“ jutustas Hannes.

Jah, armastuse tõestuseks ei pea aknast sisse ronima - see võib peegelduda väikestes asjades, igapäevarutiinis ja tegudes mitte suurtes sõnades.

Armastust saad leida hommikupudrus, mille ta sulle valmis tegi, tema silmades, kui ta sind vaatab. Väikeseid märke ja tegusid tuleb osata näha ja hinnata, sest suuri sõnu pole vaja ja üle mõelda samuti mitte.'

Artikkel ilmus Naistemaailmas

Just a journalistic experiment

2010-07-07T07:25:00.000-07:00

But Gisele Bündchen is not that bad.

Minu jalgpallifopaa Portugalis

2010-07-04T15:44:00.000-07:00

On irooniline, et absoluutse jalgpalli frigiidina sattusin just maailmameistrivõistluste ajaks Portugali.

Minu seis jalgpalliga tänini oli 0:0. Siiani pidin tunnistama selle maailma populaarseima spordiala absoluutset frigiidsust, võimetuna tundma katarsist ilusast väravast, ilusast mängust, mis on haaranud nii palju jalgpallifänne üle kogu maailma.

Juhtus aga nii, et jalgpall hakkas mind ennast Portugalis taga ajama. Jalgpall tungis Portugalis tänavatele, inimeste südametesse ja meeltesse. Möödunud nädalal oli kogu riik absoluutses maailmameistrivõistluste deliiriumis. Kuidas ma küll oleksingi saanud vältida nelja aasta olulisemat mängu Portugali ja Hispaania vahel, mis otsustab Portugali edasipääsemise?

„Jalgpall on midagi enamat kui mäng – see on osa meie kultuurist," ütles mulle kohalik.
"Age, sa peaksid tõesti jalgpalli vastu suuremat huvi üles näitama just seetõttu, et see on siin nii suur sostsiaalne fenomen,“ lisas ta.

Jalgpallifenomen Portugalis oli tõepoolest kõikehaarav. Hakkasin märke sellest nägema kõikjal:

1. Baarid, kus polnud telekat, olid täiesti tühjad
2. Televiisorid olid isegi tänavakohvikutes, mis panid nii turistid kui kohalikud tänaval ekraanile naelutatuna peatuma
3. Õlu oli populaarseim jook. Neile, kes soovisid midagi leebemat (minule), sobis Shandy, mis tähendas õlut segatuna limonaadiga
4. Ajalehtede esikaantel räägiti vaid jalgpallist
5. Maantee kohvikutes tegid inimesed pika reisi ajal matšide ajaks peatusi
6. Inimeste peamine jututeema oli – üllatus, üllatus – jalgpall
7. Ronaldo oli pooljumal – tema beebinägu ilutses kõikjal linnatänavatel
8. Jalgpallifrigiidsust tunnistada oli nagu olla uskmatu palverühmas
9. Portugali turistimeened põhinesid jalgpallil
10. Inimeste kodukendest rippusid mängude auks välja rahvuslipud
Lissaboni Camões'i väljaku läheduses avaldus mulle hämmastav vaatepilt: tuhanded inimesed olid kogunenud suure ekraani ette, et elada kaasa oma rahvusmeeskonnale.

Hämmastav oli aga see, mis juhtus pärast Portugali kaotust Hispaaniale. „Terve Portugal leinab,“ teatas mulle minu kohalik sõber.

„Aga mõtle, teisel pool piiri, Hispaanias, inimesed juubeldavad! Elus on ikka nii, et osade võit on teiste kaotus. Elu läheb edasi,“ ei mõistnud ma tema rahvuslikku kurbust.
Ilmselgelt minu asjatundmatu kaastunne teda ei lohutanud.

"Kuidas sa ei suuda mõista, kui palju see rahvusele tähendab..."

1:0 minu kahjuks.

Pean tunnistama, et Portugalis reisides sain jalgpalli fenomenist tõeliselt aimu. Hiljem Eestis olen vaadanud mitut mängu ja mõtisklenud selle kõikehaarava sotsioloogilise nähtuse üle. Ka Tallinna Vabaduse väljakule koguneb sadu inimesi, et otseülekandeid jälgida. Külmad Eestlased ei jäta oma emotsioone seal sugugi vaka alla.

Jah, jalgpall on midagi enamat kui lihtsalt mäng – see ületab rahvusliku uhkuse, muutudes riikides nagu Portugal või Holland kinnisideeks. Maailmameistrivõistlused panevad terved äritööstused tööle, muudavad inimeste igapäevaseid harjumusi ülekannete rütmis, toovad miljonitesse kodudesse emotsioone: rõõmu ja kurbust, põnevust ja poolehoidu. Sotsioloogina on seda põnev jälgida.

See, mida tähendab jalgpalli tugev sotsiaalne sõnum Aafrikale, on ilmselt mõõdetamatu.
„Austagem inimesi sõltumatult nende rahvusest, religioonist ja nahavärvist,“ just nii alustatakse igat Lõuna-Aafrikas toimuvat mängu.

Piireületav, ilus, emotsionaalne!

Little photodiary from Portugal

2010-06-30T09:14:00.000-07:00

Flag-feaver in Lisbon: flag is for showing it, especially during the World Cup. Will not talk about the Estonian Flag Act that includes detailed instructions for the use of the flag. The streets of Lisbon are narrow and steep, the architecture has its own estethic, which makes the city really charming.

Discovery for a sociologist: football as a comprehensive social phenomena in Portugal, that affects the whole society: young, old, black and white. For a pragmatic absolutely football frigid Estonian something to discover and understand. Picture taken from the collective open-air football watching near the Camões square.

Beautiful beaches in south of Portugal. Picture taken in lovely Manta Rota.

Portuguese girls posing in Crew Hassan. Crew Hassan is a cultural cafe-lounge that opens in the evening until midnight. It seemed a favourable place among backbackers and alternative youth. The cafe offered tasty quiche and good sangria with a cheap price. The windows of the place opened to the street, in the evening they played Nina Simone and later at night some alternative music.

Sweet town party in Tavira Algarve under the stars. The joy of beautiful summernight, popular portuguese music and dancing.

Sunset in Tavira, Algarve. After leaving from Lisbon, the time in this little 20,00 inhabitant town felt like standing.

Kui palju on sinul Facebookis sõpru?

2010-06-28T15:28:00.000-07:00

Ühe hetkel avastasin ootamatult – minu sõprade nimekirja kuulub hetkel ei rohkem ega vähem kui 429 inimest.

Ma ei tea, mida number 429 õigupoolest näitab, kas seda, et olen sotsiaalvõrgustikus üsna aktiivne ning kõik uued tuttavad saavad ka kohe näoraamatusse lisatud, või olen tõepoolest sotsiaalselt magnetiline ning suhtlen paljude inimestega?

„Minu esimene maavärin,“ kirjutas minu hea sõbranna, kes reisib parasjagu Mehhikos. Hea oli kuulda, et ta on elus ja terve.
Pidevalt uuenev keskkond annab suurepärase ülevaadet ka nende tegemistest, kes on parasjagu maailmas laiali.

„Tervitusi teist poolt ookeani Lissabonist,“ saatsin talle kiire hiireklikiga tervitusi. Aeg-ajalt saadan ka enda kontaktidele postitusi oma mõtete ja tegevustega – lihtsalt selleks, et mitte maamunal inimeste jaoks ära kaduda. Facebook aitab maailma väiksemaks ja haaratavamaks muuta.

Muidugi on seal ka palju infomüra. Mind tõesti ei huvita, et üks minu kaugetest tuttavatest käis nädalavahetusel klubis Vabank ja ma tõesti ei vaata kellegi eilse läbu fotosid.

Asi on muidugi selles, et mitte kõik inimesed pole minu sõpradelistis head tuttavad, kaugeltki mitte tõelised sõbrad – osasid inimesi pole ma näinud juba aastaid, teised on sinna kuidagi eksikombel sattunud, kolmandaid olen kohanud vaid kord elus.

Viimasel ajal olen eiranud täiesti võhivõõraste inimeste sõbrakutsed – tavaliselt osutuvad need „sõbrad“ do-you-speak-english virtuaalpervertideks, kes hakkavad vestlusaknas ja postkastis tülikalt plinkima.

Ahjaa, just sellesamuse näoraamatu kaudu kohtasin oma praegust elukaaslast. Pean tunnistama, et seekord olin mina see virtuaalpervert – tegin midagi sellist, mida pole varem korranud: ta tundus olevat lihtsalt huvitav inimene, kellega mõtteid ja ideid vahetada. Lisasin ta enda sõbraks ja tema ka vastas võõra kutsele, sest kes siiralt naeratavat blondi tüdrukut ikka virtuaalperverdiks peab?!

Võib ju vaielda, et niisugused suhtlusvõrgustikud jäävad ilma reaalsete kohtumisteta üsna pealiskaudseks. Õigupoolest polegi sõprade arv sotsiaalvõrgustikus ja reaalsus otseselt seotud. Teadlased ütlevad, et olenemata sellest, kui palju meil on sotsiaalvõrgustikes „sõpru“, suhtleme päriselus ikka kindla arvu inimestega.

Briti antropoloogi Robin Dumbari on välja töötatud Dumbari numbri. Arv 150 näitab inimeste piirhulka, kellega meil on võimalik stabiilseid sotsiaalseid suhteid säilitada. 150 on maksimaalne sõprade arv, mis võimaldab saada kõigist neist ülevaadet.

'Hoolikalt järele mõeldes võib Dumbari number tõesti paika pidada. Selle teooria järgi kuuluvad minu tõeliste sõprade-tuttavate ringi vaid vähem kui pooled Facebooki kontaktid. 150 inimest on tavaliselt näiteks maksimaalne Eesti keskmise pulmapeo külaliste arv.

Ka Facebooki uurija Cameron Marlow kinnitab piiratud sõprade hulga teooriat. Tema sõnul võib suhtlusvõrgustik küll inimestel end teadvustada ja reklaamida aidata, ent sõltumata sõprade arvust, suhtleme ikka konstantse suurusega intiimsetes ringkondades. Tema uuringu kohaselt kommenteerivad kasutajad vaid umbes 5-10% oma Facebooki sõprade tegevustest.

Kokkuvõtteks polegi tähtis, kui palju sul Facebookis sõpru on, sest see ei muuda sinu tegelike sõprade arvu, vaid aitab pigem sinu enda loodud inimestevõrgustikule sõnumeid ja fotosid saata, olgu seda siis tööalaselt või enda maailmakaardil hoidmiseks.

„See you in the Facebook,“ juhtusin kord kuulmas üht välismaallast teisele ütlemas.

Mis muud, kui kohtume näoraamatus!

Luuletus kelleltki, kes teab

2010-06-21T15:40:00.000-07:00

Süda ja pää – kaks kanget.
Üks tahab üht ja teine teist.
Saa siis aru!
Kumb on arukam neist?
Kumb on parasjagu mõistlikum.
Varu kannatust ning aeg teeb oma töö.
Pingevöö viska maha ja vaata ümberringi…
Te väärite üksteist ja sina uusi kingi!
Tegelikult sa oled ju õnnelik!
Sa armastad teda ja tema sind… sinilendaja, mu lemmiklind!

Lihtsalt selline tüdruk, kes kuulab ja pärast paneb kõik lihtsalt luuleridadesse ja ütleb sellega lohutuseks kõik, mis vaja ja rohkemgi veel!

Kuidas ma Briti poissmeestega Hollywoodis käisin

2010-06-21T09:04:00.000-07:00

Suvi on Tallinna turistidest kihama pannud. Päikesepaistelist kuuma suve pole küll õieti olnud, aga turiste näeb ikka tänavaäärsetes kohvikutes, vanalinna munakividel jõlkumas, vaatamisväärsusi jäädvustamas ja baarides kakerdamas.

Briti poissmehed Tallinnas on olnud aastaid kuum teema. Eelmisel suvel kirjutas meedia, et neid on majanduslangusega Tallinnast vähemaks jäänud – Eesti pealinn on odavaks lõbutsemiseks liiga kallis ja siia tulemise asemel eelistatakse hoopis Prahat või Riiat.

Mu logistika nõuab Tallinna vanalinnast ikka ja jälle läbi kõndimist ja minu subjektiivse tagasihoidliku arvamuse kohaselt on siin tänavu seksterroriste rohkem kui varem. Seksterrorist on varem kirjutanud Naistemaailma kolumnist João Lopes Marques. Seksterrorist on turist, kelle vaatamisväärsuste hulka kuuluvad ka soome-ugri ja slaavi verd kaunitarid.

Jah, mina olen just niisuguse seksterroristi sihtmärk: inglise keelt rääkiv seltsiv noor blond Tallinnas elav tütarlaps.

Olles toimuvast rohkem kui teadlik, sattusingi hiljuti kolme terroristi vabatahtlikusse pantvangi. Nimetage seda ajakirjanduslikuks eksperimendiks või uudishimuks, vastasin koos sõbrannaga Londonist pärit noormeeste kutsele baaris üks drink teha.

Olen ilmselt selline inimene, kes võib nautida õhtut nii kriminaali, kirjaniku kui kraanajuhi seltsis – seni kuni inimesed ise oskavad end piisavalt hästi avada. Olen avatud inimestele ja olukordadele ja püüan inimestele stereotüübi-vabalt läheneda.
Rääkisime poistega tühjast ja tähjast, õhtu kujunes üsna meeleolukaks. Mehed olid üllatunud, et mina ja sõbranna räägime nii suurepärast inglise keelt. Üllatus oli veelgi suurem, kui tahtsime oma jookide eest maksta - säh sulle idaeuroopat!

Peagi sai selgeks, olin sattunud siiski üsna klassikalise juhtumi otsa, mille sarnaseid toimub Tallinnas (ja ka mujal Eestis) ilmselt nädalas kümneid. Tallinnasse olid mehed jõudnud Helsinkist ning olid siin väidetavalt tööasjus. Mainimisväärt oli meeste suus muidugi tõsiasi, et tüdrukud on siin ilusamad ja alkohol on odavam. Kahe Tallinnas veedetud päeva jooksul oli nende kultuurikohtade nimekirja kuulunud:

Nimeta Baar
Hell Hunt
Molly Malone

Poissmeeste nimekirjast oli veel puudu Hollywood.
Jah, seksterroristid!
Oleksin võinud ettepanekust keelduda, kuid sattusin iseenda eksperimendi ohvriks. Hollywoodis oli kõik nii nagu varem, kui aastaid tagasi sinna sattusin: terroristid Eesti neidiseid piidlemas, kes missiooni neile sugugi raskeks ei teinud. Väljakutsuvad riided ja hõõrutavad puusad – appi, kuidas ma küll siia sattusin?!
Nähes, et minust ja mu sõbrannast pole suurt asja, leidis üks noormeestest silmapilk uue tüdruku, kellel polnud midagi selle vastu, et mõneks ajaks kokku kleepuda.

„Mul on oma noormees ja üldsegi on kogu see asi minu jaoks pigem sotsiaalne eksperiment,“ tunnistasin Stevenile, kes mind õõvastavalt piirama hakkas.

„Aga sa ju tuled meiega pärast hotelli sellegipoolest kaasa?“ küsis Steven.

„Kas sa teadsid, et Eesti kuulub rahvusvahelisel skaalal ühe suurima HIV-ohuga riikide sekka siin võid sa potentsiaalse viirusekandja otsa sattuda viis korda rohkem kui Euroopas keskmiselt,“ karjusin talle kõrva.
Olin ilmselgelt oma eksperimendiga liiga kaugele läinud, haarasin sõbrannal käest ja tormasime klubist välja.

Mõnikord tuleb leppida sellega, nagu asjad on: kui rumal minust arvata, et õhtu oleks võinud teisiti lõppeda. Isegi kraanajuht oleks mind oma seltskonnaga rohkem üllatanud.

Artikkel ilmus Naistemaailmas.

Seks ja Linn 2: topeltmoraal Diori kleidis

2010-06-15T07:04:00.000-07:00

Ma ei lasku liialt sügavale feministlikku kriitikasse, sest on ju loogiline, et kui tahetakse filmida täiuslikku Vogue stseeni – neli kaunist naist disainerirõivastes Abu Dhabi kõrbes, on filmi stsenaarium on üles ehitatud nii, et naised saaksid kõige enam erinevaid kostüüme demonstreerida.

Äsja Eesti kinodesse jõudnud Seksi ja Linna teine osa surub glamuuripedaali sajaga põhja. Kahju, et seejuures võetakse käsitluse alla tõsised sotsiaalsed teemad, mida püütakse lahata kõigi võimalike klišeede abil. Selle asemel, et piire lõhkuda, piire hoopis luuakse ja peidetakse topeltmoraali taha.
Film algab sealt, kus esimene osa lõppeb - pulmadest. Seekord kutsub vallatu nelik vaatajad Carrie geysõbra Stanfordi ja Charlotte geysõbra Anthony pulma. Geypulm kõikide heteropulmade tradistioonide ja reeglite järgi tundub midagi silmakirjalikku seetõttu, et osalised ise traditsioonidesse ei usu. „Petame üksteist vaid nendes osariikides, kus meie abielu ei kehti,“ tunnistab „pruut“ Stanford Carriele.

Abielureeglite ja topeltmoraali käes vaevleb ka sarja peategelane Carrie (Sarah Jessica Parker), kes on surutud abielurutiini halastamatusesse igavusse. Tundub, et „ja-nad-elasid-õnnelikult-kuni-elu-lõpuni“ ei pea paika: Carrie tahab saada just kui kahest maailmast parima: elada vallalise keevalist elu ja olla seotud. Carrie süüdistab oma meest laisklemises ja suhtes „sädeme“ kadumises, olles ise suutmatu uue olukorraga toime tulla. Disainerikleitidega televiisori vaatamisel pole ju mingit mõtet?!

Charlotte’i (Kristin Davist) vaevlevad noore ema pinged ning Miranda (Cynthia Nixon) püüab ühendada töö-ja pereelu. Asjad lähevad veelgi talutamatuks siis, kui disainerikleidis peab lastele süüa tegema.

Seistes silmitsi erinevate probleemide ja rutiiniga, otsustavad naised aja maha võtta. Seksi ja Linna teine osa viib kuulsa neliku Araabia Ühendemiraatide pealinna Abu Dhabisse puhkust veetma. Teise (moslemi) kultuuri suhtes võetakse tüüpiline orientalistlik vaatenurk – kohalikke kirjeldatakse kui alluvaid ja irratsionaalselt käituvaid indiviide, mis annab Läänest pärit naistele kultuurilise üleolekutunde.

Topeltmoraal siitki: neliku luksuslik puhkus (meeste poolt kinni makstud) - vabadus – raha, seks ja riided vastandatakse eeldatavalt represseeritud moslemi naistele. Tekib küsimus, millisest ameeriklannade vabadusest me räägime – kas vabadusest osta endale uus paar kingi?

Mood, kingad ja kleidid ning glamuurne elu jäägu Seks ja Linnale. Moraali otsige mujalt. Film on hoogne ja lustakas, laseb unustada kui liiga palju mitte juurelda. Mõnikord kohe tahaks rämpstoitu süüa.

Arvustus ilmus Naistemaailmas

Tallinn - Paris

2010-06-11T06:54:00.000-07:00

View Larger Map

Kick off: Tallinn, Viru Keskus
Who: 2 Estonian girls on the road hichhiking
Destination: Paris, France
When? 6. July - 15. July

Odav on trendikas – kas kokkuhoidlikkusest on saamas elustiil?

2010-06-06T14:30:00.001-07:00

Mulle tundub, et kokkuhoidlikkust tunnistada vähemalt osades ringkondades ei tähenda enam olla lihtsakoeline - majandussurutis on säästmise teinud vastuvõetavaks, isegi moekaks. Kas odav on saamas trendikaks?

Kahe viimase ostuga avastasin, et olen oma tarbimisvalikutes muutunud loomingulisemaks. Viru keskusesse enam miskipärast ostlema ei tõmba, firmamärgi-riided on ülehinnatud, enamgi veel - need ei tundu enam isegi ihaldusväärt.

Milleks osta kallist toodet kui saan sama või sarnase emotsiooni odavamast? Olles piisavalt nutikas erinevate võimaluste leidmiseks, pole alternatiivid ju sugugi kehvemad.

Need kaks mainitud hiljuti soetatud eset olid 45 krooni maksnud suvekleit Viljandi kirbuturult ja 250 krooni maksnud tugitool Uuskasutuskeskusest Tallinnast. Mõlema ostu puhul andis toodetele väärtust juurde asjaolu, et tegemist oli hinna ja kvaliteedi suhtes heade leidudega.

Paljud inimesed pidid viimasel aastal muutma oma tarbimisvalikut – meil ei ole olnud muud valikut kui kokkuhoidlik olla. Inimene on õnneks kohaneja, ta oskab olukordi enda kasuks mõtestada. Kui kokkuhoiuga piisavalt kaua kohaneda, võib see kaasa tuua uue suhtumise - vähenõudlikkuse – säästlikkusest saab midagi enamat kui paratamatus, see saab osaks elustiilist.

Uusfrugalismi (neo frugalism ing.k) kontseptsiooni esitles Ameerika turu-uuringute firma GTR Consulting, kes avastas majanduslanguse ootamatu tagajärje, mis on säästlikkuse Ameerika noorte seas muutnud elustiiliks.

Ameerika teismelised on nappide tingimustega hästi kohanenud, uusfrugalism märgib seda, et kokkuhoidlikkusest on saanud trend. Kui noored soovivad endale kuumimat videomängu, siis ostavad nad pigem odava kasutatud eksemplari. Odavate toodete jahtimisest on saanud hasart omaette – Ameerika noortele tulevad appi Ebay ja Craiglist - trendikas on olla esimene, kes leiab odavaima pakkumise.

Uusfrugalist ootatab ihaldatud toodete soetamiseks allahindlusi. Kinno minemise asemel investeerib ta hoopis televiisorisse ja DVD mängijasse. Juukseid saab ka sõbrannal lõigata lasta ning odav kosmeetika annab ju sama tulemuse?!

Frugalism ei tähenda ainult taaskasutamist, see on omaette elustiil, mis võib, aga ei pea, haakuma rohelise mõtlemisega. Frugalist taaskasutab, ent väldib ahnet kapitalisti, sest raha (kulutatud aeg tehtud tööks) on talle liiga väärtuslik. Pole salata, et ka tootjate rõhumine keskkonnasõbralikkusele on viimasel ajal saanud äriks. Uusfrugalist ei osta tingimata mahetoitu spetsiaalsest poest, sest see on kallis. Uusfrugalist on loomingulisem - ta leiab nutikad lahendused, kuidas saada mahetoit odava hinnaga näiteks otse tootjalt.

Uusfrugalist keskendub sellele, mida ta vajab, mitte mida ta tahab. Kallis ei tundu enam ihaldatav ja odavama eelistamine pole kompromiss, vaid suhtumine.

Eesti noori on viimased aastad iseloomustanud konsumerism – elustiiline orienteeritud tarbmine. Kas kokkuhoidlikkusest võiks majanduse tingimusest saada omaette elustiil?

Artikkel on avaldatud Naistemaailmas.

Erootiline kapital – masuaja päästerõngas?!

2010-05-31T12:45:00.000-07:00

«Ma arvan, et sa olid väga hea, sinu ilma ma kuulaksin, aga ma arvan, et bikiinide värv on sul vale. Aga muidu sa oled hästi seksapiilne, mulle meeldivad su rinnad, neid ma vaataksin meelsasti terve suve,» kommenteeris seltskonnadaam Anu Saagim Kanal 2 ilmatüdruku valimiste kandidaati Maritit.

Tele-ekraanil toimuv pani mind ausalt öeldes hämmelduma. Minule oleks bikiinides töövestlus ja liiatigi niisugused kommentaarid alandavad. Samas on ilmatüdruku valimiste lihaturg möödunud nädalal avaldatud sotsioloogiliste uuringute taustal vaid teooriate võimendunud karikatuur.

Briti sotsioloogid tulid välja kontseptsiooniga, et olla „ilus, tark ja osav“ ei ole piisav tagamaks edu elus. Nendest olulisem on erootiline kapital. Erootiline kapital on enam kui loomulik ilu. Sotsioloog Cathrine Hakimi järgi ühendab erootiline kapital seksapiili, võlu ja sotsiaalsed oskused ning seksuaalse pädevuse. Pelgalt ilus olemisest seega ei piisa – sellest olulisemad on eneserepresenteerimise oskused.

Oma erootilise kapitali olemasolu on ilmselt iga naine enda kasuks mängu pannud. CV-l oleval fotol tahame välja näha kütkestavad, aga asjalikud. Punane huulepulk kohtingul mõjub alati, eks?!

Erootilise kapitali olemasolu mõju ulatub privaatsäärist kaugemale – avalikku sfääri. Sotsioloogid on leidnud, et suurema erootilise kapitaliga inimesi vallandatakse töölt harvem ja neil on halvas majanduses kergem uut tööd leida. Niisugune muster kordub isegi „emantsipeerunud“ ühiskondades nagu Soome või Prantsusmaa. Valdkondades nagu meedia, reklaamindus ja sport – on see saanud eriti määravaks.

Asjalood lähevad kurvaks siis, kui erootiline kapital saab kõikehõlmavaks. Ilmatüdruku valimine on hea karikatuur sellest, kuidas haritusest olulisemaks saab erootiline kapital.

Niisugune avalik erootilise kapitali ületähtsustamine ühiskonnas meedia vahendusel kannab selgelt ohumärki ja ainult võimendab ühiskondlikke tendentse. Milliseid signaale saadab ühiskonda niisugune avalik bikiinides kohtumõistmine? Õnneks me teame, et tegu on meelelahutusega. Ohumärke võib Eestis leida mujaltki. Ilmselt on ka tädi Maali märganud, et Tallinna linnapead saadab kõikjal seksikas linnavalitsuse referent.

Ma ei väida, et seksapiilne olla välistab tark olemist. Kurb on siis, kui kaalukausid hakkavad paigast nihkuma erootilise kapitali kasuks. Ja seda mitte ainult meelelahutuse-sfääris.

Ma lihtsalt kardan, et kõik need armsad väikelinnade tüdrukud hakkavad arvama, et elus saabki edukalt edasi seksapiiliga. Märgid niisugusest suhtumisest on juba olemas. Ja see on kurb. Minu sõbranna kurtis, et iga kord kui ta oma väikesesse kodulinna läheb, on tema õde ennast mingi kohutava iluröögatusega „täiendanud“. Kunstripsmed on juba ära proovitud, varsti minnakse noa alla...

Ainult erootilisele kapitalile enda isiksuse väljamängimine on libe tee. Tark naine teab, et vastupidiselt erootilisele kapitalile, on kultuuriline ja hariduslik kapital hoopis püsivamad. Tihti annab just enda liigne erootiline eksponeerimine märku sellest, et inimese väärtushinnangud on paigast ära. Nii nagu majanduslikku või kultuurilisse kapitali, peab ka erootilisse kapitali investeerima – näiteks oma füüsilisse vormi ja sobivatesse riietesse. Supernaisi pole olemas. Meil kõigil on paratamatult piiratud ressursid, aeg ja raha. Küsimus on prioriteetides.

Ükski tööandja ei taha endale töötajat, kes tööajast ilusalongi läheb. Ja ükski mees ei taha naist, kes oma poja taskuraha solaariumipäevitusse investeerib.

Artikkel on avaldatud Naistemaailmas

Maarjamaa parimat kohvikut jahtimas

2010-05-24T13:25:00.000-07:00

Põhjus, miks Eestis maailma populaarsemat take-a-way ehk kaasaostmise kohvikut Starbucks’i pole, on ilmselgelt selles, et eestlased hindavad kohalike kohvikute individuaalsust, kodumaisust ja õdusust.

Esmalt pean tunnistama, et olen Viinis ära hellitatud. Viini kohvikud oma elegantsi – marmorlaudade, kristall-lühtrite ja Euroopa vanima kohvikultuuriga panid mu pea pööritama.

Teiseks, olgu lisatud fakt, seda artiklit kirjutan Tallinnas oma kodukohvikus Kalamajas tassikest õuna-kaneeli teed nautides. Viinist praktika-lähetuselt tagasi tulles oli just kohvik Boheem, kuhu ma esimese tegevusena mannaputru sööma läksin. Mannapudrule oli toormoosiga naerunägu maalitud. Armas.

„Aitäh,“ naeratas mulle ka mu kõht, mis tundis väljamaal kodumaisest tervislikust hommikusöögist puudust.

Polnud suureks üllatuseks, et minu austerlastest sõbrad mind tervituseks just ühte ehtsasse Viini kohvikusse viisid. Klassikalised Euroopa kohvikud sündisid just Austria pealinnas - Viini kohvikute ajalugu ulatub sajandite taha.

Mis kuidagi selle romantilise pildiga kokku ei sobinud, oli kelneri ülbe ja kohati isegi pilkav teenindus. Uurisin kohalikelt, et kas kelneri käitumine oli näitemäng, korralik performance, või oli tõepoolest tegu kehva teenindusega. „Sa pead olema Viinist, et sellest aru saada...,“ tegi mu sõber mulle silma. Hiljem mõistsin, et tusane kelner on Viini kohvikute üks firmamärke.

Jah, tõepoolest, hea on tagasi Eestis olla ja naerunäoga putru süüa.

Eesti kohviku-kultuuril on oma võlud, räägitagu siinsest teenindus-kultuurist mis tahes Võrreldes Viini kohvikutega on kodumaised kohvikud sõbralikumad ja hubasemad. Kodusus väljendub näiteks Tallinna Kehrwieder’i kohvikutes sisekujunduses, mis meenutavad hubast elutuba, tee juurde pakutakse neis kohvikutes mett nagu vanaema juures.

Armsaid kohvikuid tasub aga hoopis Tallinnast välja otsima minna. Lisaks on mujal Eestis võrreldes Tallinna kohvikutega kohvi ja toidu hinnad odavamad. Peenutsemise asemel löövad väikelinnade kohvikud hoopis eestlasliku vahetusega.

Nädalavahetusel külastasin Eestimaa saari ja vähemalt kahte kohvikut, mis võiks väärida Maarjamaa parima kohviku tiitlit. Kes on külastanud Muhu saart, teab kindlasti Kalakohvikut, mis passib hästi muhule omase rahvusliku eksootikaga, olles samas piisavalt peene, et ka linnavurlede ja härrade maitset hellitada. Detailid on olulised: silma hakkasid Kalakohvikus Viinist tuttava Julius Meinl’i kohvitassid ja Villeroy ja Boch lauanõud...

Parimat kiluvõileiba sõin hoopis Kuressaares pisikeses kohvikus Cafe Bruno Portugali fado tagataustaks. Bruno üllatas kodususe ja väikese raamatukoguga. Kolmandana võiks lisada Müüriääre kohviku Haapsalus, kuhu sisse astudes lööb ninna hurmav küpsetiste lõhn...

Lõuna-Eestisse minnes ei saa pärimusmuusika festivali ajal külastamata jätta ajaloolist Viljandi kohvikut ning süüa üks Mulgi kook. Tartus pakuvad elamust mitmed õdusad kohvikud eesotsas Suudlevate Tudengitega. Ja mainimata ei saa jätta sel väikesel Eesti kohvikute ringreisil kunstinäitusi võõrustavat Art Cafe’d Rakveres...

Astu kohvikusse sisse. Hinga sõõm kohviubadest ja küpsetistest küllastunud õhku. Maitse, kuula, tunne. Nauding pole patt - elu koosnebki väikestest elamustest. Maarjamaa parima kohviku tiitlit polegi nii kerge välja anda.

Artikkel ilmus Naistemaailmas

Suvi Tallinnas. Summer in Tallinn

2010-05-21T03:14:00.000-07:00

Kuigi olen elanud Tallinnas juba 4. aastat, siis olen suveks alati Viljandisse või välismaale pagenud. Miskipärast on suvi Tallinnas tundunud vastuvõetamatu.

Vanalinna mõnus melu, Kalamaja ja huvitav töö - asjad pole hoopiski nii hullud. Harju mäel on tore päikest võtta ja Piritale peaks rulluisutama minema.

Koos päikesega on kuskilt on turistide-hordid saabunud, mis panevad linna mõnusalt kihama. Suvel Tallinnas on kindlasti omad võlud, aga aeg-ajalt peab ikkagi lõunasse või saartele pagema, isegi kui on vaja tööd teha. Mereõhk on alati hästi kosutav ja annab palju energiat (mitte, et Tallinnas merd ei oleks, eks!)

Eile tahtsime Kuressaarde lennata, aga rikke tõttu meie lend katkestati. Nii sai poole tunnise lennureisi asemel hoopis 4,5 tundi bussis loksumist, mis oli omaette seiklus.

Tervitusi päikeselisest Kuressaarest!

The blond girl is doing fantastic job with the children :)

2010-05-20T02:17:00.000-07:00

The pleasure of living oppostite the kindergarden: just open the window in the morning and dance and sing with the kids!

Kui kallim tahab ära röövida...

2010-05-19T01:13:00.000-07:00

Hiljuti potsatas minu postkasti sõbranna kiri, kes teatas, et on Saksamaal abiellunud. Kirjaga olid kaasas kenad pildid moslemilaulatusest. Noormees on nimelt pärit Egiptusest, eestlannaga kohtus ta Saksamaal. Koos hakatakse elama - üllatus, üllatus - välismaal.

Tundub, et välismaal õppimine ja töötamine või niisama seiklemine on saanud rahvuslikuks trendiks. Naistemaailma kolumnist João Lopes Marques on oma raamatus „Minu ilus eksiil Eestis“ kirjutanud, kuidas Eesti tüdrukud kipuvad riigist ära kolima ja välismaal seiklusi otsima. Ta kirjeldab, kuidas Maarja tahab Eestist ära minna. Mis aga juhtub siis, kui seiklused maa ja mere taga muutuvad tõsisemaks ja Maarjal tekib välismaalasest poiss-sõber? Siit ka suhte edasist logistikat puudutav praktiline küsimus – kuidas ühildada kaks elu, kaks rahvust, kaks riiki?

Toetudes traditsiooniliste soorollide teooriatele on sotsioloogid väitnud, et kolimise otsus tehakse paarissuhtes mehe kasuks, lähtuvalt mehe karjäärist ja soovidest nii, et naine muutub seotud lahkujaks. Miskipärast eeldavad mehed, et naistel on lihtsam uue olukorraga kohaneda ja oma koduriiki hüljata. Eesti on ju vaene ja väike - eesti keelt on ka keeruline ära õppida!

Kas välismaal kooselu alustamine ikkagi kaalub üles sõpradest ja perekonnast eemaloleku ning sageli ka karjääri katkestamise Eestis? Millised oleks alternatiivid?

Esiteks, olgu öeldud, et ma usun armastusse, mis ei tunne riigi ega rahvuse piire.

„Vapper tüdruk,“ mõtlesin endamisi sõbranna pilte imetledes. Pole midagi ilusamat, kui lasta end armastusel kanda ja usaldada end kallima kätte.

Teiseks, ma usun ka kodumaa armastusse, eneseteostusse ja unistustesse. Partneri kodumaale kolimine võib (aga ei pruugi) tähendada kaotamist killukesest iseendast, oma kallitest lähedastest ja unistustest.

Minu rahvusetunnetus ja eneseteostuse tahe on liiga tugev selleks, et jäädavalt ära minna ja Eestiga igaveseks sidemed katkestada. Ma ei pea mu ennast liiga patriootlikuks eestlaseks, aga iga kord välismaalane on natukenegi huvitatud Eesti kohta rohkem teada saada, haaran ma sellest huvist kinni ning hakkan entusiastlikult Maarjamaad ja tema parimaid võlusid tutvustama. Üks päev ostsin paari Suva sokke lihtsalt sellepärast, et need on valmistatud Eestis - majandus ei ole siinkandis ju kõige paremas seisus ja kodumaist tootmist võiks tarbimise kaudu toetada, eks?

Samas olen ma maailmale avatud, tahan lasta end elul, võimalustel ja kohatud inimestel juhtida. Armastus on midagi igavest, aeg ja kohad ei oma tähtsust, oluline on teha kompromiss eelkõige iseendaga – leida see, mida MINA õigeks pean. Unustada ei tohiks, et kompromiss peaks olema mõlemapoolne. Välismaa mees pruugi tähenda alati kodumaaga sidemete katkestamist ja siit jäädavalt lahkumist.

Alternatiivina võiks kaaluda:

Meelitada kaaslane Eestisse elama (suvel on ju siin soe, eks!)
Kaugsuhe - mõlemad partnerid elavad oma koduriigis ja regulaarselt käiakse üksteisel külas või kohtutakse riigis X.
Vahetada riike, elades mõnda aega partneri koduriigis ja mõnda aeg Eestis

Kindel on see, et ka suhtes välismaalasega tuleks tunnetada vastutust eestlasena, soovi hoida oma identiteeti. Kõige parem moodus selleks on teha seda oma (tulevaste) laste kaudu, kellele õpetada eesti keelt. Omaette patriootlikuks väljakutseks saab oma välismaalasest kaasale eesti keele õpetamine.

Ka kaugel maa ja mere taga ei tohiks ära unustada seda täpikest maailmakaardil nimega Eestimaa.

Artikkel ilmus: Naistemaailmas

Ginger Beer - (Eesti ingveri õlu) the only beer I like...

2010-05-15T14:13:00.000-07:00

Kala-kala Kalamaja

2010-05-15T04:28:00.000-07:00

Turule eksootikat ja melu jahtima!

2010-05-14T01:59:00.000-07:00

Miskipärast on Eestis turul käimisel halb mekk: turud on nõukogude igandid, räämas kohad neile, kes kaupluseketist asju osta ei jõua. „Turukaup,“ sajatavad eestlased halva-kvaliteedilise ostu peale.

Viimasel kahel aastal olen õpingute ja töö tõttu elanud nii Hollandis kui Austrias. Hollandi põhjaosas asuvas Groningeni linnas oli turg linnakeskuse üheks lahutamatuks osaks.

Koos teiste tudengitega ühiseid õhtusööke ette valmistades sõitsime jalgratastega ikka turult läbi. Värskes õhus tundus kõik palju isuäratavam: menüüs olid muuhulgas kümned erinevad juustusordid, värske kala ja muidugi kohalikud ja eksootilisemad puu-ja juurviljad. Turul on need kaubad Hollandis alati odavamad kui poekettides.

Omaette teema on turulkäimiserõõm.

Turul harjutasin kaubitsejatega tihti kohalikku keelt, teinekord meeldis mulle lihtsalt inimesi ja kaubitsemist jälgida - rohke rahvahulk tekitas mõnusa kihava melu. Pärast oli tore kaup korvis jalgrattaga koju tagasi vändata. Minu hollandlannast korterikaaslasega said õhtusöögi planeerimine ja turul ostlemine toredateks hobideks: tänu soodsatele juurviljadele turul õppisin näiteks woki-roogi nautima.

Austrias Viinis elades jalutasin tihti läbi Nashmarkt’i, mis on linna populaarseim turg. Kuigi hinnad olid seal suhteliselt kallid, pakkusid eksootilised tooted ja nädalavahetusel avatud kirbuturg rohkelt uudistamisrõõmu. Pimeduse saabudes muutuvad Nashmarkti kohvikud ja baarid kohalike ööelu meelispaigaks, kus oli tore pärast tööd üks spritzer (vein segatuna mulliveega) juua. Vana-Euroopa riikides peab muidugi arvestama sellega, et pühapäeviti on kõik kauplemiskohad suletud.

Eestisse tagasi tulles olin juba mõttes välismaal õpitud turulkäimise harjumusega hüvasti jätnud. Miskipärast tekkisid silme ette Eesti räämas turuhooned ja kahtlase väärtusega kaup, mis ei tundunud üldse nii romantiline kui turg Austrias või Hollandis. Eestis ei olnud ma varem kunagi turule kippunud. Pealegi on turg Tallinnas olnud alati liiga kaugel sellest kohast, kus ma olen elanud.

Kolinud hiljuti Kalamaja piirkonda Tallinnas ja möödudes koduteel Balti jaama turust, otsustasin ühel päikeselisel kevadpäeval sellesse kohalikku basaari eelarvamustevabalt sisse kaeda. Olin meeldivalt üllatunud: peamiselt vähemusrahvastest kaubitsejad ning kaootilisus annavad turule nauditavat ehedust, kusjuures eesti keelega hätta ei jää.

Täitsin kiiresti oma turukoti eestimaiste juur- ja puuviljadega ning leidsin veel soodsad ammu tagaotsitud kummikud ja malmist teekannu kodu tarvis. Turulkäimine on saanud nüüd ka minu Eesti-elu harjumuseks. Kalamajast kaugemale minnes pakuks Tallinnas omaette elamust kindlasti üle 100-aasta vanune Nõmme turg ja ostlemine Keskturul. Eestist kaugemale minnes otsin kindlasti üles kohalikud kaubitsemise tuiksooned. Olen veendunud, et just turult saab kõige ehedama ülevaate kohalikest inimestest ja toodetest.

Balti jaama turg võiks olla turistile põnevaks kogemuseks, ent õnneks peatuvad Soomest tulevad turistidehordid sadamaturul ning vanalinnast kaugemale ei jõua. Oma välismaalt külla tulevatele sõpradele plaanin ringreisi tramm number ühega: alustades romantilisest Kadriorust, järgmine peatus kohustuslik vanalinn, edasi Balti jaama turule, lõunasöök kodus Kalamajas ja õhtune jalutuskäik eksootilises Koplis.

Selles veidi metsikus džunglis peab aga ka ettevaatlik olema: näiteks Balti jaama turult 3.50 maksvat moosisaia ostes veendu, et tädike seda mikrolaineahjus enne soojaks ei lase: see võib osutuda trikiks saiakese vananenud mekki varjata. Ja odavat kodutehnikat silmitsedes ei olnud ma üldse nende seaduslikus päritolus kindel.

Artikkel ilmus Naistemaailmas

ÖÖ

2010-05-08T11:43:00.000-07:00

Ta magas. Tundsin teda oma seljale hingamas.. Z välja-ja sissehingamise tasane rütm oli ainus heli palavuses rõskes hotellitoas. Jälgisin nurgas kössitavat unetut ämblik, kes mööda koltunud tapeeti üles ronis kuni seinaprakku kadus. Aken oli lahti, aga õhk ei liikunud. Oli kohutavalt palav, tundsin, et me mõlemad olime higised. Püüdsin õrnalt ta haardest lahti liibuda, ent ta hoidis must veel tugevamini kinni. Võimatu. Ma olin ta unenäos, ma teadsin.

See tasane hingamine võis kuuluda ükskõik kellele. Kujutlesin end korraks ümber pööramas ja nägemas kedagi teist. Ükskõk keda. Kui mul oleks valida mõne üleloomuliku võime vahel, siis oleks see asjade reaalseks mõtlemine. Et kui ma suudan ennast uskuma panna millegisse, siis see muutubki reaalseks. Mõnikord oli see mu elus juhtunud, aga seda minevikusündmustega. Ma pole siiani kindel, kas mõned episoodid minu lapsepõlvest olen endale välja mõelnud, või juhtusid need päriselt. Tulevikku reaalseks mõelda oli hulga raskem. Ma soovisin, et oleksin ämblik, et siis kiiresti seina sisse kaduda ja põgeneda. Asjatu. Sellel hetkel hingas reaalsus mulle kuklasse ja midagi reaalsemaks mõelda kui see tugev haare oli võimatu.

Ma teadsin, et aeg on sobiv. Tegin teise ebaõnnestunud katse. Kolmanda. Ma ei näinud teda, aga see metafüüsika oli liiga ilmne. Ta hingamine muutus tihedamaks. Mitte täna, mõtlesin endamisi. Mitte täna...

Vienna: flashbacks

2010-05-04T13:41:00.000-07:00

Lõhnad on olulised

2010-05-04T10:59:00.000-07:00

Eile sadas terve öö vihma. Vihma ladistas nii kõvasti, et piiskade rahutu pekslemine vastu katust ei lasnud uinuda. Kell kolm öösel polnud neil ikka und. Ühe Kalamaja puumaja neljanda korruse aknas põles ikka veel tuli. Poiss ja tüdruk lugesid raamatut.

Täna lõhnab Tallinn varakevadiselt - taevas kallas Tallinna vihmaga üle - pesi puhtaks kõik talve-mure kriimused näod. Kevad tuleb siin pika vinnaga ja ei anna talvest kurnatud inimestele armu. Inimeste nägudelt võib siiski näha lootust, kuigi taevas on hall.

Aga näed, raagus puudel on juba rohelised pungad! Ja kui päike välja tuleb, lõhnab kevadiselt. Lootust on.

Minu päev prostituudina

2010-05-01T02:55:00.000-07:00

Hommikul sõin Viini Noorte-, Perekonna- ja Majanduse ministeeriumis koos tähtsate lõbusate ametnikega kreemikooki. Tähistasime Mareki eilset sünnipäeva. Tegelikult oli süda oli eilsest peost ikka veel paha, pealegi ma vihkan lääge-kreemiseid kooke. Sõin ikka. Kreem tekitas iiveldust. Viisakusest ja sellepärast, et midagi süüa ja algavaks euro-vabaks päevaks, reisiks Eestisse kõhukinnitust koguda.

Riia lennujaamas tegi minuga juttu must Aafrika jalgpallul, kes ootas oma lendu Helsinkisse. Ma ei pahandanud natuke kellegiga suhelda. Reisisin üksi. Kannatasin tema suhteliselt barbaarseid lähenemiskatseid, aga lasin tal endale söögi välja teha. Hiljem lendasin lihtsalt minema. Sõna otses mõttes, eks.

Sotsiaalne prostitutsioon.

Maarja is not going to leave Estonia

2010-04-29T16:24:00.000-07:00

When you spin the globe too fast, you can get dizzy watching the spin. All the names of distant and less distant countries and cities - the borders - melt into one – the World. When I look at Estonia (and especially being a bit further from it now) it seems like a raindrop in the lake. Austria and the Netherlands – the countries that I have been living short time - don’t comfort me also too much. These are the little raindrops that become one in the sea called the European Union. China seems an ocean.

My little Estonia.

Having been travelling a bit further than Estonia to Latvia , Lithuania, Sweden, Norway, Finland, Ukraine, did I mention Finland?, Hungary, Germany, Switzerland, Austria, Bulgaria, Romania, Georgia, Armenia, Turkey, France…– I see more myself and my nationality in comparison to others.

It is proved - when you go further, you see things more smaller. Sometimes smaller is more clear. Estonia is small, so small that every time I have to say how much inhabitants we have, I think myself as coming from a tribe. My partner is usually surprised. He askes the number of inhabitants for the second time to confirm.

Yes, we have as much Estonians than the number of inhabitants living in Vienna.

The thing is not about visiting places, but the range of things you imagine and see. The dimension of space you have. You can be a sinologists not being to China.

To give an example: the fact is that I have an Austrian friend, who was born in Poland that I met in Estonia. The Austrian-Polish friend has a Russian girlfriend, whom I met in the Netherlands. With the Austrian-Polish and Russian couple we had a dinner in the Indian (or was it Chinese…) restaurant in Vienna with my Portuguese boyfriend, who lives in Estonia.

"This is the cosmopolitan life of the Erasmus-generation", he says. "Maarja wants to leave Estonia," he writes.

Do I want to leave Estonia?

While travelling and living abroad for a while my mental imagination of the world becomes further and further. In the Netherlands there was a moment I discovered, the Estonian news-room becomes limited to me. And this is the turning point to be aware – when I do not satisfy only with the media of my home country. This is the curiosity about the World that has grown in me.

Well, not that I am a big German language reader, but Der Spiegel seems interesting. I started to follow Euronews and BBC in the Netherlands (not that I have a television where I live...). My level of interest has been changed. It is more broader than Postimees, yes! I still follow my county newspaper Sakala, where I had been working, sometimes just to read the head lines to confirm that Viljandi really exists. It seems to me that what used to be distant become more closer and things that seemed to be close, become further or just boring.

I can live anywhere in the world. We could live anywhere in the world. My condition is that, I want to do something for Estonia.

I do not consider my self too patriotic Estonian. But every time a foreigner is curios about Estonia, I get over-exited by this curiosity and start to introduce my country from the best perspective possible. I am flattered when a foreigner says something in Estonian. I am flattered when a foreigner remembers (and can correctly pronounce) my extra-short Estonian name. I bought socks just because they are made in Estonia - the economy is not doing so good right now, right?

Seeing things from further perspective, they are smaller, in my palms. I feel the responsibility. I feel the wish to contribute to Estonia. Yet I also believe that there are many ways to do it.

It is the matter of having Estonia in your heart, and when it is there, my heart is not going to emigrate. Right now I am not sure, if I stay for another year in Estonia. I am open to the world, I want to let life carry myself - time and places do not count, what matters is the what you do and the most important how you give the meaning to what you do.

Estonia is there - in my meanings that I give for the things I do.

Maarja is not going to leave Estonia.

The Kiss. Nashmarkt. Vienna.

2010-04-28T12:14:00.000-07:00

27 Little things in Vienna...

2010-04-26T08:00:00.000-07:00

...that I will miss:

1. Walking to work in the morning;
2. Walking to Billa with Martijn at the lunch brake;
3. Street musicians playing at the Resselpark;
4. Saying “Mahlzeit”
5. Leaving work
6. Nashmarkt;
7. Café Europa, Drechsler, Leopold café, Café Alt Wiener, Espresso...
8. Cheap sushi;
9. Chinese shops and the Turkish bakery at the Nashmarkt;
10. MacDonald's at the Mariahilferstrasse
11. Climbing up the stairs to my apartment;
12. Hearing birds screaming (singing) behind my roof-window;
13. Madis, Katarina, Martijn, Marek;
14. Dinners with Marek in Maredo;
15. Budapest and Prague;
16. The man who sells Würstel near the Stadtpark
17. The chubby waitress at Drechsler;
18. Receiving water with wine;
19. The cheapest Austrian Zweigelt from Wiener& Co;
20. Warming my nose in the sun at the Museums quartier;
21. Watching people at the Stephansplatz;
22. Getting lost in the unknown Bezirk;
23. Speaking Estonian-German with Austrian adaptations;
24. Old Austrian men that start talking to me in the streets;
25. People with dogs who look like their owners;
26. Old people holding hands.

The 27. little thing for me is too big to reveal.

How the Viennese audience reacted to the "The Temptation of St. Tony"...

2010-04-15T15:48:00.000-07:00

"Uuuuhhh," I heared somebody from the audience sigh with relieve after the end-titles of premiere The Temptation of St. Tony (Püha Tõnu Kiusamine) in Vienna. The reaction for that demonstrative sigh was the laugh of the audience. Yes, eating the corpse at the end of the movie was too raw for the Viennese-taste.

Who could expect that there is even more silence than in the Kaurismäki movies, there is more empty lonely industrial landscapes than in Tarkovsky movies (ok, not more actually), there is even more flesh and corpes than one could look with 2 eyes?

"The Temptation of St. Tony" opened the Nordic Moviefestival in Vienna. The Estonian embassy had what to celebrate: Estonia (with other Baltic states) is in the cathegory of "Nordic" first time in the festival. Estonia? Probably the first time for most of the audience too see an Estonian movie, but maybe I am underjudging their interest. After the foreword of the Estonian embassador, that praised the Estonian movies, you could feel that the Viennese gray-haired cultural audience was in the positive anticipation.

Two people left, four left...six or more altogether...there was a protest, the others were fidgeting in unconfort.

"It was rather...khmm...interesting, very deep," I heared one of the Viennese confessing to the Estonian ambassador at the reception after the premiere.

I had participated at the shooting of the movie at the Art Factory in Tallinn with R long time ago. Had forgotten already that, but the scene with naked dancing man at the bar-table reminded me all.

Õunapuu shocked, made to realise, made to emphazise, mixed everything possible in the cinematic art altogether in a crazy compote. Maybe it was too symbolic for that audience. That is Vienna - they throw the artist with tomatoes if they do not like the play.

I loved the movie.

Hüperreealsed unenäod reaalses Viinis

2010-04-06T15:02:00.000-07:00

Ärkan teadmisega, et ta on mu kõrval. Avan silmad, pööran pead ja näen teda enda kõrval magamas. See on hüperreaalsus – unenägu, mis on nii reaalne, et sellest saab reaalsuse täiuslik simulaakrium. Murdosa sekund ärkvel olekut hävitab pettepildi. Segadus. Unehägune teadvus otsib ikka veel kinnitust millelegi, mida hing on päeval ihalenud, igatsus, millest sai unenägu, mis äsja tundus reaalsem kui reaalne.

Kus ma olen?

Miks ta mu madratsil magab ja mitte minu kaisus?

Oot, kes seal madratsil magab?

Keha tuleb appi: kompan oma voodis ja ainus, millest haarata saan, on mu kaisukaru. Reaalsus sähvatab: Viin, Austria, Traungasse, Kalamaja kaugel Eestis, praktika, kevad, aprill, Pühapäev – ei, esmaspäev! (Ja nimisõnad kirjutatakse siiski eesti keeles väikese tähega). Ja see poiss seal madratsion on hoopis Petr. Tšehhi. Praha. Isegi Groningen tuleb meelde. Jutud, mis said nende päevade jooksul räägitud – kõik tuleb korraga meelde.

Tuba on veel hämar ja kuulen, kuidas vihm peksab vastu minu toa katuseakent. Eile oli ju soe ja täna sajab? Minu loogiline mõistus teeb oma loogilised järeldused- need kaks – soe ja vihm – pole mitte teineteist välistavad, vaid sageli üksteist jälitavad nähtused. Soe ja vihm. Madalrõhkkond, jah, kõik käib maailmas siiski veel loodusseaduste järgi.

Terve Lihavõtte nädalavahetuse Viinis paistis kevadpäike. Ja ilm polnud seekord isegi tellitud...midagi polnud minule ja Petrile kohaselt planeeritud. Kõik minu Hollandi Erasmuse-kaasvõitlejast Petri külaskäigu jooksul juhtus väga spontaanselt, mis kokkuvõttes tagasivaadates jättis isegi organiseerituse mulje. Isegi ilm oli spontaanselt väga ilus ja soosis meie kogu linnakeskust haaravaid jalutuskäike. Ja lõputuid arutelusid - just nagu siis aasta tagasi Groningenis küünlavalgel Petri aias tähistaevast vaadates. Olgugi, et spontaansus oli märksõnaks, tunnetasin vastutust Petrile näidata kõiki olulisemaid Viini iludusi: Ooperimaja, Stephansdom, Karlsplazt ja Karlskirche, Radthaus ja Viini ülikool, Akademie theater ja Volkstheater, Schwarzenbergplatz ning Belvederi loss selle lähedal jne.

„Vaene väsinud poiss, väsitasin ta vist nende lõputute jalutuskäikude ja grandioossete hoonetega päriselt ära,” mõtlen ja silmitsen veel lõpututes unedemaa labürintides ekslevat Petrit. Mul on hea meel, et ta on siin, minuga. Loodan, et tema unenäod on vähemasti maagilised (mitte traagiliselt reaalsed).

Suure Reede õhtu oli Viinis vaikne nagu hauas. Kõik inimesed nagu leinasid kodudes. Arvestades austerlaste kultuurimälu, ilmselt suur osa leinaski. Kaks Euroopa paganat – eestlane ja tšehh –muidugi lihavõttepühade sügavamast tähendusest suurt ei hoolinud. Stephansdomist astusime minu initsiatiivil muidugi läbi. Tegelikult ma oleks tahtnud palvetada. Mul tekib alati kirikutes selline kihk käed palvesse suruda, silmad sulgeda ja mõtetele palve jõu saada.

„I am not gonna admire somebody who does not even excist,” ütles Petr piisavalt valjusti, et meie lähedal istuvate palvetajate tähelepanu ja pilked köita. Paar palvetest tihke õhu sõõmu katedraalis ja läinud me olimegi.

Kunstist sai nende päevade jooksul meie sõõm oopiumit. Käisime Prateri lähedal asuvas kunstimajas Kunst Haus fotonäitust vaatamas. Tegu oli nende fotode esitlusega, mis on ühiskonnas palju vastuolu tekitanud nii juriidilisest kui eetilisest vaatevinklist. Kust maalt läheb piir kunsti ja pornograafia ning rõveduse vahel? Kas fotosid võib retužeerida, kaitstes avalikke huvisid, või on tegu kunstniku loomingut pärssiva tsensuuriga? Kui ma usun, et jäädvustasin fotole haldjad, kuigi neid pole näha, kas siis minu fotol on haldjad? Kas fotograaf peaks reaalsusesse sekkuma, või on tema kohus vaid hetk jäädvustada, mis foto näol hiljem reaalsuse avalikkusele paljastab? Meelde jäi fotograaf Frank Fournieri foto, mis jäädvustas Nevado del Ruizi vulkaanipurske tagajärjel rusude, vee ja betooni segusse kinni jäänud Kolumbia tüdruku kannatused. Foto võitis Maailma Pressifoto auhinna. Samas, kas väikese tüdruku kannatusi oli eetiline jäädvustada?

Kolm päeva Petriga Viini avastades möödusid kiiresti. Avastasin, et tegelikkuses pole mul Viinis sellist aega suurt olnudki, et niisama ringi ekselda. Juba on aprill. Ja mul on üheotsa pilet Eestisse. Viini-elu on veel vähem kui kuu aega ilusaks mälestuseks hääbuv reaalsus.

Illusion of Adaptation

2010-03-22T13:14:00.000-07:00

I have reached the mental stage here Vienna that I would call an illusionary-adaptation. It is the feeling that the surroundings is very cosy and normal - when you don’t look every building and person with a puppy-curious eyes anymore, when you don’t need a map to orientate, when you are not irritated by the fume of smoke on your clothes after visit to a bar or a café and after testing several ones (including getting lost) you have found your favourite route to work, you have discovered the best supermarket to go shopping and you don’t calculate the prices into Estonian currency, this is the homey feeling that strikes you when you have developed small rituals, your own personal rhythm in and with the city.

And it is always about this one moment when it strikes you. The feeling of not being a stranger in the city. And its not only about having the keys of an apartment and the local phone number. I think the click in Groningen was biking to school in the morning through the city-park, when everything felt so homey. It was about the third month being there. I remember having these first primitive Dutch conversations at this time, biking started to seem something irreplaceable and locking your bike every time didn’t feel annoying anymore.

Past week I had this illusionary adaptation click in my head here in Vienna. Why illusionary? Because this feeling of being adapted has some very funny side-effects, which hint to its nature of delusion.

First the strangers you confuse to your friends. Several times I have thought I have seen someone I know from Estonia in the streets. You need 3 and half seconds to realise that this person does not look anyhow similar to the person you were first confusing him or her to be. A hologram from Estonia that tells you there is not even a chance that you can just bump somebody you know in the street.

Just a delusion of adaptation, my dear me, you are a stranger here and nobody knows you.

Second you think that you don’t need the map in the city, but you get lost when you are sure you take a short-cut to home.

Just a delusion of adaptation, my dear me, you walk always the same streets.

Third, when you think you are quite fluent and you don’t need to push yourself to understand the local language, but then again you say something stupid which hints, that you completely misunderstood the point of the persons talk. Just a delusion of fluency, my dear me.

After this hectic last week, with guests, Budapest and Prague, this week started with a comprehensive need to be alone after work. I found myself a great activity, which would save me the loneliness of being alone – theatre. Why didn’t I discover it before? I mean the Akademietheater that is across the road of my house and where you can have the cheapest tickets for 1,5 euros (standing). The two plays I went to see were just great! One of them was about the revolution in Iran based on the Swiss writer Christian Kracht`s novel "1979" (also translated in Estonian ), the other was a creative interpretation of Shakespeare “Othello”, both extremely well-played, "1979" with great music and video installations, the decorations and costumes of “Othello” created the magic at the stage! So I let myself carry two nights with the forgotten magic of the theatre. After watching some average plays in Estonia (the last one actually a bad modern interpretation of Rome and Juliette in Germany, Mannheim), I was happy to find my lost love again.

The third evening alone I went to a small walk in the city, accidentally stopped in the openings of the small art gallaries and ended up in Dreschler at the Nashmarkt, that is officially one of the my favourites here in Vienna – a café café. Very nice chai latte on my marmor table, I was reading yet unpublished Estonian translation of “The Man who wanted to be Lindbergh”.

Enough of the fiction and holograms - at the end of the week I started to search more company again- I met Marek once again after longer time, we had a dinner at Maredo, where he took me the first evening in Vienna. Marek made a compliment to my better German, which, to his opinion, has been proceeding after 1,5 months here. Not an illusion of adaption eventually at all?

Friday and Saturday evenings I spent with Katarina and another Estonian girl that I got to know. Sunday I visited Madis and had a long walk with on the quiet Sunday streets of Vienna. I like the spontaneity, trust and understanding that Estonians share

Greetings from Vienna,
A.

Vienna Virr-Varr

2010-03-15T13:42:00.000-07:00

My laptop has decided to go to the world of broken laptops. Today I will take it finally to the hospital of broken laptops, unable to find any time for that before. These past two weeks have been quite a lot of hustle for me – a hustle with lost of great highpoints, but also as it is in life –with some drop-downs.

In my apartment here I hosted Estonian boy Madis, who had arrived to Vienna to study without a place to live. I didn’t know Madis that much, but as far as he is Estonian here and Estonians support each other abroad, I was happy to host him. First I was worried about how we are going to live in my small room these days, but eventually we had a very nice contact and I saw he really needs some support being alone here in Vienna. I had a great evening with him –talked about life and people and Vienna while drinking wine at the shore of Donau.

Still enjoying Vienna, but the city has becoming rather a place to escape and come back to work these last weeks. And the work I don’t like so much as one should do it when she gives herself to it 8 hours a day. 8 hours is a lot to do something that you don’t put the full passion and interest in it. Didn’t I know that before? Of course, but somehow we need these experiences and I am a convinced masochist – no pain, no game!

Love has taken me to Prague and Budapest. Prague seemed to be a good city for a Portuguese man who is based in Tallinn to meet his Estonian girlfriend, who is currently living in Vienna. Complicated? Yes, but solvable if there is enough will. Budapest is another great base to meet because of the cheap living and the Finno-Ugric, but still mysterious and exotic character that attracts somebody who is from Estonia to discover it.

After living in Vienna for a while, Prague seemed to have the same aesthetic beauty than Vienna, the more varied landscape of Prague talks even behalf of Prague for me. The café-culture is the same – a lot of nice places to discover and that we did. “Look, they are professionals,” told me João while sitting in one of these cafes in Prague and drinking cheap wine and exploring people. By professionals he meant the people there who you can read from their faces that drinking is a lifestyle. In Prague it is a lifestyle for a lot of people.

The café-culture is definitely not so sophisticated than in Vienna, but very enjoyable in its own concept, indeed. In Prague we enjoyed the company of our local friends – we met my Petr and João`s Viktor, who greeted us with the Czech charm.

Budapest had its own charm – but the roughest of these 3 cities for obvious reasons. In Budapest I felt like Finnish in Estonian could feel– I am Finno-Ugric, somehow I feel close of these people because of the Finno-Ugric roots, but don’t understand the language and I feel like coming from the welfare, because everything is more rough and cheaper. Being there just for one day, Budapest remained still quite mysterious, but this rejection not opening up right away gave me the ambitions to discover more in the future.

The week in Vienna has begun once again with waiting for leaving it. This is the paradox. 24. March I will be once again in Estonia. I asked a free week from the work, which they were not so happy about but what can they do, if there are “family reasons”.

For all the Estonians: since last week there is a very nice book out in sale in Rahva Raamat:. Why there is a magic in Viljandi? How come girls want to go away from Estonia? What is the meaning of snow for Estonians? Are we rather short and simple or organised and complicated? The book gathers lots of interesting thoughts about Estonia in the perspective of a foreigner. And not saying this only because I am currently teaching Estonian language to this Estonian-minded foreigner

Walking in the Air of Tallinn...

2010-03-02T13:28:00.000-08:00

All the airports are like a little models of the country they are situated. Schipol in Amsterdam is like Amsterdam itself - a chaotic Babylon gathering all sorts of people, it is colourful and busy. The airport in Vienna is quiet, old-fashioned, well-organised – just like you expected it to be being living in Vienna for a while. It feels always so homey to arrive to Lennart Meri- first you start to feel Estonia already high above before landing – you see: trees, more forest, lots of green-green forest! Then there are some houses - one house, two house, three...four...okay, we honestly have more then four houses in Estonia! It is almost that I know every house and street that you see, Estonia is on your palms, you think.

Having left sunny Vienna with +13 degrees, Tallinn greeted me with snow that resisted hopelessly to the late coming of the Spring. The Spring coming in Estonia is always such a suffering process. Sometimes the Spring cheats – it gives the first signs, teases you, showing a little bit of the sunshine, people search out their sunglasses, but then everything freezes again, you see people rather ice-skating than walking, trying not to fall and break a leg. When the snow starts to really melt, it creates a flood on the streets and people have to adapt again searching out their rubber boots or make them suffer with soaked feet.

But when the Spring is finally there, it feels especially good, because there is a feeling that you had deserve it after such a long waiting and hustle of the snow melting!

And there I was in Tallinn on Thursday late at night: jumping on the streets over the little rivers, lakes and puddles, trying to of no use get home with dry feet, watching out from the potentially falling icicle and snow chunks. The streets of Tallinn were somehow melancholic and made me feel the same: maybe it was the contrast of changing environments so fast. In Tallinn I felt instantly the struggle of existents of the people from their faces. Life is a fight, said even the ones that smiled. You see clearer things from the distance.

These 3 days I felt like walking on the air in Tallinn, I was there for love, did not want to make too many appointments or arrangements. I shared beautiful moments there in Kalamaja, which made me understand more than ever that I am most happy in my home country, although there are also million wonderful places in the world to discover. Somehow I feel that with love I have chosen the path for my future. Still don’t know where the path is taking me, but the fact that is shared makes me sure of its happiness.

I was back in Vienna for the beginning of the new week. I was dizzy and exhausted when I arrived straight from the airport to work. I took some time to sit in the park near Nashmarkt, changed my SIM-card and tried to tune myself for Vienna. I tried to gather some motivation to go to work, because lately it has been a disappointment for me. Last week I had to do some phone calls to gather data – gather information about something that I have no interest at all. The funniest paradox here in Vienna is that I don’t like the work here, but I have never regretted coming here. I love to go to the work in the mornings, to see all these people here, to hear German and speak it, to finish work and go out in the city or home. Today have being writing e-mails and doing my own things the whole time not being noticed and given any assignments. Actually I am really fine with that. Tomorrow I will take my thesis with me and write it with a nice view to Nashmarkt.

Love,
Age

The Ball and the Opera

2010-02-23T13:35:00.000-08:00

Florian held me strong in my hand. I saw him being slightly nervous. The man is leading and he has the responsibility. “You know that in few minutes 2000 eyes are looking at us dancing?” Just then I realized what I had got myself into. What I am doing here in Vienna in this big palace? I am dressed in the white evening gown, wearing a tiara and speaking German with this guy here that I didn’t know a month ago. Here I am!

The imperial palace Hofburg had slowly been filled with people in their best clothes – men with tuxedos, women with masks and night dresses. The atmosphere was one of a kind – there were ladies that looked like they had stepped from the beginning of 20th century, everybody had masked that fitted the outfit, there was fur, velvet, brocade, cotton, feathers, silk… Somehow in this moment, standing there and watching all these people, I saw the all European history in front of me – it is still there, the status of positions and the atmosphere of the privileged… I was in the ball that dated back to the 1912, but the social mechanisms had stayed the same.

The opening of the ball was a whole ceremony, which included the debutant's dance show, performance of the professional dancers and opera singers, speeches etc. Somehow I felt like a intruder being disguised in this white dress – actually I love this lightness of watching things a bit from distance – but still being part it.

After the ceremony we had a drink in the fraternity rooms. Some of the girls changed their white dresses into colored dresses after the debutante show was over. After the opening Viennese waltz performed by us, debutant's, the guests of the ball had taken over the dancing floors. It was the first time I danced quadrille performed with pairs of lines of couples facing each other. Lots of fun! The atmosphere was surprisingly relaxed and people were truly having fun. This is what I like in Vienna in general - the deepness, but at the same time lightness of traditions, which makes it really enjoyable.

After the last quadrille, we left the ball tired to death around 4 in the morning. The next day I could not miss the carnival night which marked the beginning of traditional Christian fasting period. The carnival shop in the Nashmarkt was full of people at that day. Dressing to be somebody has this whole business here in Vienna. I found my self a cat costume that helped me to be disguise again. The Erasmus carnival party was not that much fun, I guess I did not manage to find a good one…The night ended with singing karaoke in the basement in Marek’s house in Stockerau with my Estonian friend Jaan instead.

I stayed next two nights in Marek’s place in Stockerau. In the mornings Marek and I went to work to Vienna and his other guests – Russian girlfriend Tanja and Estonians Jaan and Karin stayed in Stockerau. The second evening there we had a nice dinner together.

On Thursday we went to eat dinner altogether to Maredo, which is a cheap, but nice buffet restaurant opposite the opera. I invited my new friend Martijn from work with me since he had told me already for weeks that we should do something together and I had always some kind of plans. “He looks cute,” said Estonian girl Karin when I arrived with Martijn to Maredo. I had to disappoint her and say that Martijn is gay and not interested in girls. It was actually funny how Martijn told me this. We have always had a good contact at work and he was always asking me out. Of course I didn’t think he must be interested in me, but I also didn’t think that he is a gay. Not to cause any wrong understanding he revealed me his orientation.

But since I am now a girl in a relationship, I am actually happy for my new gay friend. This week we went to opera with Martijn, I was drinking wine at his place and waking up next to him after a party

Ohh, and the opera! If you are Estonian in Vienna, you just have to see Annely Peebo the opera! The piece was Bizet “Carmen” and Annely Peebo in the main role. Of course we had the cheapest tickets, but at least we did not have to stand, we could hear and see.

Annely Peebo works in the Volksoper which is according to Marek more mainstream opera house, where also musicals and plays are performed. Actually the Volksoper was really like a poor-mans-opera-house, you could buy quite cheap tickets, the house itself is nothing special. And…I am really sorry to say this, with all my patriotism I have to apologize from all the Estonians, but we left the opera in the break after 1,5 hours. I had a nap there the orchestra playing and the actors singing. I woke up because I heard Martijn snoring next to me. With the common agreement we decided to go do drink wine to Martijns place instead. Enough of the culture. This was my first opera experience

On Sunday the sun was shining in Vienna and made people to come out for a walk. I spent the day with Katarina walking in the city for many hours. The weather showed the first signs the spring coming, but still too cold to change the winter jacket.

All the best from Vienna,
A.

The Flash of the Week

2010-02-15T13:31:00.000-08:00

We can divide the time into seconds, minutes, hours, years, but the time has still its own rhythm of flowing and rules of passing. There are times, we think a year passed by like a flash - everything had happened so fast! Sometimes, on the other hand, it seems waiting an hour takes forever.

For somebody in love, a day to see the beloved one can mean the century of waiting.

For lovers, the distance and the flow of time have their own measurement scale.

Tik-tak-tik-tak, counts the clock seconds in Estonian.

This week started with waiting, I had the longest days at work, because I knew I would meet him on Friday evening.

I was happy to have some great activities here in Vienna that helped me to fight the evil time.

On Monday I hooked up with the Erasmus students again. We had a little tour in the main building of University of Vienna, which was, of course for the standards of Vienna a majestic building. Every wall of it was breathing the knowledge that has been created, shared and gained there. Walkingin the oldest university in the German-speaking world I once again thought about my village Uni and felt how much difference is there between a Uni and a Uni….

After the tour at the Uni we were brought to an Erasmus bar, where the bar manager announced that all the cocktails are free for one hour. “What is this, a governmental support for the Erasmus students or what?” I could not believe that. So, this is the Erasmus in Vienna, and I thought it was crazy enough in Groningen…At the free-cocktail-party I met a Dutch boy from Groningen with whom we quickly managed to find the common people we know. I used the opportunity to show off with my 8 moths in the Netherlands.

Dag! Hoe gaat het? Ik ben Age en komm uit Estland. Dank je wel!

What can I do, I am really blessed here with the Dutch, even though the Dutch language and the Netherlands has some kind of nostalgic but sweet irony for me.

At the work there is a Dutch boy Martijn, an intern like me. Martijn is a tall, with blond curly hair, cheerful Dutch boy. I would like to say typical Dutch by appearance. I think we could be friends here in Vienna. Somehow almost every time at work I am really happy to see him. Usually we are very confused which language to speak, so we make a cocktail of German-Dutch-English, which sounds altogether very normal . The third is of us, interns that started in February, is a German guy Benjamin. Benjamin seems the opposite - very tide up, never too many emotions, always in “ordnung”, not too much fun. Every time when I see him at the work, I think that I should work harder.

"auf-seit-kick-drauf-seitschluß-seit-schluß-schluß!“ screams the choreographer in a microphone with a very high and shrilling voice. This week we had 3 dancing rehearsals for the debutants show and hopefully it will turn out great! Florian, my partner is doing extremely well; I like the confidence of a man leading!

These first two weeks at work I have asked to do mostly translation and editorial work, also something with excel and graphics. Friday I was shocked when Franz, my personal boss, asked me to make expert interviews by phone about the window industry in Europe. In the German language.

I paled and said yes, but then I had a little inner fight with myself, went out from the office for a fresh air, and came back and told to Franz that I really doubt if I can handle making expert interviews in German, since I don’t know the field so much and I am afraid my language will be limited for the expert interview. He smiled and I was given mercy not to do in German.

I think Franz liked my sincerity, he doesn't mind me being sometimes clumsy with German and I am glad he never turns to English, but explains everything in clear German. At at the end of the lFriday he just asked me about how I feel here in the work, if everything is fine for me, how I like Vienna, what will I do in the weekend etc.

Finally I was so happy another working week had passed by an I had J to wait for in the evening. Friday midnight when he should have been in Vienna I got the call from Munich that he lost the connection, because the flights were late. He arrives 8 hours later – a century to wait.

Today at 5 in the early morning I sent him away from Vienna again. 2 days had gone by like a flash. Still in the delirium of the weekend. Trying to get back to the reality.

Today is the ball. Free day from the work. We have a dress rehearsal in Hofburg already at 5 in the afternoon. Soon Katarina will come to my place to help me to get ready.

Love from Vienna,
Age

Cafés in Vienna

2010-02-08T13:40:00.000-08:00

I will continue the tradition of my Sunday letters.

I really enjoy the meanings of Sundays in Old European countries, it gives the good excuse to be lazy, justifies staying home with my self and my computer.

Last Sunday I was happy to be invited in a traditional classic Viennese cafe house - Wiener Kaffeehaus by the Austrian guys Florian and Clemens that I am living with.

First I was happy to have such a nice invitation and the whole café experience was like being in a museum or a show for me. The guys already warned me about the angry waiter, and yes, we had our own angry waiter. I actually didn’t get, why the waiter has to be angry and what is this? Is this something real and serious or just an humorous play. “You have to be a Viennese to understand that,” they said and laughed.

It truly felt there like having stepped back in time, the café had stayed almost same for centuries: red plush, very high windows and breathtaking chandeliers...I spent almost 20 minutes in the bathroom to explore the surroundings. I could see the freedom to smoke a cigarette in cafes as an attempt to remain the traditions, but for non-smoker me who is not used to anymore to share the room with smokers, this is really something to get used to. But there are also some things that seem so positively natural that I could miss in Estonia. Along with coffee, the waiter will always serve an obligatory glass of cold tap water and during a long stay will often bring additional water unrequested. Here I have also started to enjoy the popular drink wine with sparkling water, the Spritzer.

This week I was also happy to meet Katarina, my own Estonian here that I can now can share our Estonianness. Few days ago we met with Slovenian-Austrian boy who gave us some hints about the best places in Vienna. He took me and Katarina to Kaffee Alt Wien near the Stephansdom which was more alternative and bohemian, smoky and gloomy place with bizarre characters. Ciril, who studies physics, seemed to enjoy the idea that famous writers and physics had written their masterpieces in that cafe. Of course they had became famous after their death. Weather the traditional or modern one, the atmosphere of Viennese cafés is really something. Those Viennese who were concerned about the first Starbuck opening 2001 in Vienna that would be a threat to a traditional café culture in Vienna, were obviously wrong.

This Friday I was happy to celebrate the end of my first internship week here. Every day for two weeks we have training (die Schulung) and I have eventually started to have the understanding of the company and how it works. I have two mentors in the company, who are getting more and more used to and taking advantage of the idea that they have a nice assistant from Baltics who is ready to help them

The best part of the day is the mornings, when I walk to work. I see how the Viennese are starting the day, cross the park and enter a nice Jugend house in one of the best areas in Vienna. The company for the internship is situated right in the beginning of Nashmarkt, which is the area with lots of nice places to go to eat or drink, from the window at my work I have the overview of Vienna’s most popular market in Nashmarkt.

Saturday I had a chance with Katarina finally to go to shopping to the big market in Nashmarkt. The atmosphere, like usually in the markets, was great. Fresh fruits and vegetables from around the world, exotic herbs, cheese, baked goods such as bread, sweets, meats, and seafood...Saturday ended with a Erasmus party (somebodys birthday in a somekind of student house). In the party I met a Finnish girl, who knows a boy from New Zeland who I was friends with in Groningen. World is small.

More Deja vu`s to come…

I was happy to receive a letter in Facebook that my Swiss Erasmus friend from the Groningen is going to attend the Rudolfina Masked Ball as the president of the Swiss fraternity. We will meet there.

This week we had the first dancing rehearsal for the ball for the opening dances. I met my dancing partner Florian, who seemed extremely sympatic and we matched for the dancing. I was introduced to other fraternity members and their partners and Florian told me more about the fraternity and the ball. Coming week we have 3 more dancing rehearsals to come.

I like how things come together for me here so far. Still in love and happy.

Bis dann!

With love from Vienna,
Age

Declaration of Love

2010-01-31T13:18:00.000-08:00

The idea of the places in our minds can be sometimes delusive. Depending on the people we meet and the little fragments we collect there to create an opinion about the place. Sometimes we have not even been to the places and claiming of having clear vision of that. Amsterdam – the city of whores and tourists, right. Paris – the city of the tower and lovers, right.

Vienna has always been something very transcendental – a clear picture of the city. I actually think that it can be because of the waltz. Sometimes when I use the hairspray I still have the flashback seeing me as a little girl with hair tied in a neat bun waiting her performance in her fluffy pink dress. Maybe it was too much make up for that little 10 year old girl, but she was going to dance the
Viennese Waltz !

One, two, three, one, two, three...

In 2007 I met Austrian-Polish Marek in Haapsalu Estonia, who we had instantly a very good contact. He was talking about Vienna and a big ball he is arranging there every year and he invited me there to take part of it. In that summer night in Haapsalu I had the stupid stubborn idea that I am going to go to attend the ball. Now Marek is the one angel that guides me here as a local and in two weeks I will be attending one of the biggest balls in Vienna as a debutant.

A year ago today February 2009 I moved to Groningen in the Netherlands. Me, Daniela, Petr and Liina took the train from Amsterdam Central station with the hope that Groningen would greet us well, since it was going to be our city for Erasmus. Petr had the biggest luggage, because he did not make any compromises with having too less clothes and a heavy luggage. I guess the experience in Amsterdam united us - me, Petr, Dani and Liina became the best friends in Groningen in the better and the worse. We all took something over from each other.

I remember Dani writing me later after we were back to our home countries. “The first thing that I learned, and I guess especially from you, is that if you have a wish or plan, you really have to work hard on it to reach that aim- and then you can make it. Life is no pony ranche and so you have to work on your aims,“ she wrote to me. Dani was the one that encouraged me to find a work in the German-speaking country and eventually I guess she is the third reason why I am in Vienna.

And then there was the restless in Tallinn! I think that the fact that I moved to the officially worst area in Tallinn- Kopli (junkies and the criminals) was because I was so tired of the general well-being in the Netherlands. I searched for the edges, somehow the roughness and I was enjoying in a masochistic way. But I had the feeling I need to go abroad again. Funny things started to happen before I left to Vienna.

I fell in love with a man there just before I left. He is a Portuguese writer based in Tallinn. With no any clear concept we had a love affair in Tallinn and I was somehow suffering about this because there was a paradoxical knowing of me leaving, the complicated situation between João and his past relationship. Somehow I felt that I betrayed also my close friends who I could not explain well enough my affection. I guess there was also a confusion about different things behalf of both of us.

Now I am here in Vienna. In love. He followed me here as the sign of love. Imagine this, just some hours before the flight he tells me heis coming with me to deliver me here. And I had given up on him. We had this most romantic time here to decide whether we want to continue as a couple. Vienna is the city of love for me. I started to see love everywhere – in a café watching a man reading a novel to his wife at 4 in the morning, the older couples holding hands, the cathedral as a
symbol of eternal love. I happen to notice always the little details of the places –like the penguins figures in the balcony near my apartment (still surrealistic- you look up to the balcony and there are penguins, thank God not alive!) etc. Or maybe I am just in love.

What I sense is the harmony and the calmness of the city and somehow it is quite compliance with the being of myself in different layers. The first layer is the ball-opera-Mozart-cathedral-conservative-fancy- traditional-rich Vienna that chaises you everywhere here. “Whether we like the city or not, Vienna has the concept and it is very consistent,” told me João and I share the idea. But it is still not a
bad idea to loose your self in the 17. District at 4 in the morning(Vienna is composed of 23 districts – Bezirke, the bigger number, the further district from the centre of the city) and stop by some random bar or a cafe. And dance and kiss until early morning being like aliens in the conservative Vienna. Now I am here alone with the love in my heart, trying to find the best of Vienna.

This has been the intensive beginning for me in Vienna. My declaration of love.

Thank you for reading it all.

Kisses from Vienna,
Age

Hommik Tallinnas

2009-12-25T09:01:00.000-08:00

Tüdruku noor piimjas alasti ihu lebab mehe kõrval. Mees ärkas enne kui Tüdruk ja hammustas teda õla pealt, just nii isuäratav tundub Tüdruk mehele. Tüdrukule jäi õlale hammustusest punane jälg. Tüdruk ärkas ja vaatas mehe tumedatesse silmadesse ja oleks tahtnud talle midagi öelda, aga vaikis ja naeratas. Mees sasis heledaid juukseid ja põimis oma keha ta noore ihu ümber.

Kuigi väljast kostus hommiku-saginat, oli tuba veel hämar, sest rasked kardinad ei lasknud päikesel tuppa paista. Mehe rendikorter meenutas hotelli, aga Mehele meeldivadki hotellid, sest ta on rändur ja kavatseb varsti edasi liikuda.

Tüdruku pehmed huuled.
Mehe habetunud lõug.
Unesegused silmad.

„I am looking for somebody...I am really a perfectionist. I am looking for a perfect match,“ ütles Mees. Tüdruk kahvatus ja oleks tahtnud haihtuda ja ta tundis, kuidas ta laguneb tuhandeks molekuliks. Tüdrukule tundus, et ta oli seda miljon korda varem kuulnud. Mees rääkis nii, nagu tüdrukut polekski lebamas mehe kõrval.

Tüdruk mõtles, et ehk nii ongi parem, tüdruk ei uskunud armastusse juba ammu. Idee kellestki täiuslikust, kellestki ühest ja ainsast oli tema jaoks vale. Armastus on varjukujund meie saamatusele olla õnnelik iseendaga, olla õnnelik üksida...armastus on sõltuvus, harjumus kellestki. Nõrkust on alatu nimetada armastuseks. Tüdruk arvas, et ta on tugev. Ta oli endale vandunud, et ei armu enam kunagi. Seetõttu lebas ta täna siin Mehe kõrval, sest mees ei tahtnud teda päriseks. Mees ei loonud talle illusiooni ja tüdrukul oli nii parem iseennast uskuda.